25. veebr 2009

22. veebr 2009

orchids @ kew

eks ma üks paras lillepede olen jah :) orhideed on mulle alati väga meeldinud, ehkki mul pole vist küll eladeski endal ühtegi olnud... neid igal võimalusel tundide viisi vahtida armastan ma ikka. nii et kew botaanikaaia orhideede väljapanek [udupeene päälkirjaga - tropical extravaganza] sobis ühe laupäeva veetmiseks nagu valatult :) sulle ka silmailu! :)

kew royal botanical gardens

20. veebr 2009

this is our decision to live fast and die young

ongi tasahilju kolm nädalit täis magusat tööorjust selja taha hiilinud! need nädalad on olnud kui silmapilk, ent mõned esmamuljed võib vast üles tähendada ikka.

alustuseks pean ütlema, et mulle city hirmsasti meeldib kõigi oma kontrastide ning vana ja uue põimumistega, aga ka üleüldisel asjalikul õhkkonnal on selles oma osa. city elu on nii ere vastand aeglaselt kulgevale ja lõõgastusest küllastunud, lausa laisale hispaania-ajale.

city's on kõigil alatasa kiire. kusjuures, ma ikka mäletan veel, kuidas ma tallinnas elades sealset tempot kiireks pidasin. nüüd tean, et elu tallinna kaksiktornide ümber voolab tegelikult üsna tasa ja targu. kõik sõltub taustsüsteemist, nagu nad ütlevad...

city tänavatel kiirustav rahvas oleks justkui üksmeelselt silmaklappide taha peitunud - inimest enda kõrval ei näe keegi. igalühel eraldi on nii kiire, siht silme ees virvendamas ja täit tähelepanu nõutamas.

nad on nii ühetaolised. valdavalt mustades mantlites, heas füüsilises vormis, identsed delli arvutikotid õlal, küllap samad arvutidki koti kõhtu täitmas... ent see ühetaolisus ei häiri mind. veel mitte. ei tea, kas hakkabki. praegu sobib see rütm sobib mulle hästi.

leadenhall market
nii mõnus on hommikuti rongiga tööle sõita ja selleks pooltunniks raamatusse sukelduda, end oma hetkeparalleelmaailma ümber lülitada. nii mõnus on hommikuvalguses üle london bridge'i city'sse kõndida ja pärast tööd, keset sinise tunni külma kuma, jälle tagasi. igal hommikul ja õhtul naudin ma ümbritsevat - vaadet london bridge'ilt tower bridge'ile, city ulmelisi uusi ja väärikaid vanu hooneid ning möödatormavate saatusekaaslaste silmitsemist...

ikka ja jälle ristub mu tee mõne linnarebase omaga, eriti just õhtuti, ent teinekord ka päise päeva ajal. õigupoolest pean ma seda ikka veel imestust väärivaks. sellist nähtust, nagu hulkuvad kassid-koerad, siin praktiliselt ei eksisteeri [meenub vaid üks kass, keda mõnel korral oma tagaaias oleme kohanud, aga arvame, et tal on kodu küll, ta täib lihtsalt jalutamas... linnapildis üldiselt hulkuvaid koduloomi kuigi sageli ei kohta], rebaste arvukus näib aga üpris kõrge olevat. rebased oleks justkui hõivanud selle koha londonis, mida täidavad kassid-koerad tallinnas...

igatahes. olen taasavastanud hommikud! et ma loomuomaselt hommikuti pigem magan, siis olen viimase aasta hommikutest üsna ilma jäänud ning nüüd jälle läbinisti nende lummuses. hommikud on ilusad! meenub üks eelmise nädala hommik [oli see esmaspäev?] kui maa oli õrna härmatisega kaetud ja tõusev päike londoni sooja säraga üle kuldas... ilus oli!

nii et hommikutel esmaspäevast reedeni olen mina üks selles paljudest tuhandetest peadest koosnevas lambakarjas, kes ühes tempos, ühes suunas ja sünkroonsete liigutustega, nagu rahutu jõgi, kui nii mõelda, london bridge station'is rongilt maha astutes raamatu kotti suskab ja üle london bridge'i city tänavatele valgub.

kui sajab [ehkki vaid kaks säärast hommikut on olnud - ei saja siin nii palju ühti!], avanevad jaama pika varikatuse alt väljudes täpselt üheaegselt kümned ja kümned vihmavarjud, lõpuks on neid avanenud juba kümneid, ehk isegi sadu tuhandeid...

mõnevõrra iseäralik turvalisus, rahu ja lohutus valdab mind sellise ühes suunas kulgeva tiheda massi keskel end voolul kanda lastes. ma olen ilmselgelt liiga kergesti mõjutatav ja massipsühhoosi võrku takerduv, aga ei hooli suuremat... oma musta mantli kavatsen küll mõne teist värvi mantli vastu välja vahetada, aga vihmavarju jään endiselt koos teiste city kontorirottidega avama, kui peaks jälle põhjust olema :)

tööst ka põgusalt. sain endale just selle töö, mida ma sügaval sisimas kõige rohkem tahtsin, vaatamata kõigile [iseenda] katsetele seda võimalust vussi keerata. olen ütlemata õnnelik ja rahul. teen üsna sedasama, mida tallinnas tegin, ent kõigel on, mõistagi, uus ja värske nägu peas, mis asja mulle huvitavaks teeb. kõik on nii tuttav, kõik on nii uus.

firma, kus töötan, on väga suur, ent meie meeskond selle sees üsna väike, nii 30 inimese kandis. töökaaslased on hästi toredad [ehkki kõik meeskonnad, kuhu ma kuulunud olen, on väga ühtehoidvad olnud, nii et olen juba hakanud kahtlema, kas üldse eksisteerib teistsuguseid] ja üldine atmosfäär hästi soe ja sõbralik.

väga multikultuurne on see seltskond meil ka. minu kolleegideks on näiteks alastair, angus ja colin, aga ka barnaba, ilka, sangita, nirusha, jayesh ja kwai... on inglasi ja šotlasi, on hispaanlanna, itaallane, sakslanna, lõuna-aafriklane... kõigi töökaaslaste päritolu ma veel ei teagi :D

seda tean küll, et kõigile lisaks on nüüd kambas ka üks eestlanna, keda ajab endiselt itsitama, kuidas kõik ülejäänud pärast iga aevastust ja haigutust kiiresti excuse me [vabandage mind] lisavad [eriti naljakas on see siis, kui mitu aevastust järjest juhtub tulema - excuse me mahub igal juhul aevastuste vahele ära :D], aga ka see, kuidas britid iga raskesti käideldava inimese nime külge alati bless him! [olgu ta õnnistatud!] poogivad :)

nii ma siis õpin ja elan tasapisi sisse ja kohanen jälle tööinimese rütmiga. nüüd on mul jälle põhjust nädalavahetusi oodata! ilma igasuguse kibeduseta - ma pean seda pigem positiivseks muutuseks. elu kaotab pisut puna põskedelt, kui kõik aeg on ühtviisi vaba aeg. inimesel peab olema, mida oodata!

liverpool street station

mgmt - time to pretend

14. veebr 2009

snowdrops!

@ brockwell park

11. veebr 2009

mõned pildid õeraasu udupeenest kaamerast ka: