ühel päeval kodust tööd tehes kohtasin aias taas vana tuttavat - jultunud, ent siiski omajagu armsat punnsilmakest. tõin talle toast lõigu õuna [jah, mis sa kostad, oravad söövadki õuna!] ning vahetasin kaameral ees olnud objektiivi parema vastu. nii me siis vahtisime seal tõtt. oma kümme minutit vahtisime, enne kui ta jälle oma teed läks.
oravad! [vol 2]
oravad! [vol 1]
