lasik [laser in situ keratomileus] on eksimeerlaserprotseduur silma sarvkestal, mille puhul kasutakase lisaks laserile ka mikrokeratoomi. mikrokeratoom lõikab sarvkesta pinnal 0,25 mm paksuse lapi, mis tõstetakse enne laseriga töötlemist üles ja pärast laserit paigutatakse tagasi oma endisele kohale, kuhu ta liibub õmblusteta.
nojaa, ma olen nüüd ju täitsa uus :) väga veider on olla, aga ainult heas mõttes :)
see lasik operatsioon on tõepoolest üsna tühiasi, nagu kõik rääkisid. hirm oli ikka. mitte niipalju lõikuse ebaõnnestumise ega valu ees, aga... kartsin pigem, et lähen seal koledasti närvi ja hakkan minestama ja muidu skandaalitsema umbes. juba operatsioonile eelnenud uuringud olid piisavalt ebameeldivad. mingid kitlites tegelased tulevad su silmi torkima, sõna otseses mõttes! ja kui nad siis veel seletama hakkasid, mis neil plaanis on mu silmadega ette võtta... noh, siis olin ma sunnitud neid mitte kuulama ühest kohast edasi, sest ma juba tean, kuidas see on, kui ma kohevarsti ära kukkuma hakkan. ega mind suurt ei huvitanud ka, kuidas täpselt nad seda teevad. niipalju oli juba selge, et minu osa piirdub pikutamise ja paigal olemisega. aga küllap neil tuli ära rääkida see jutt. ma siis mõtlesin omi mõtteid see aeg.
opipäeval [eile siis] silmalaserisse jõudes olin rahu ise. tegelikult oli kõik täitsa okei niikaua, kuni nad jälle mu silmade kallale tulid. jaa, ma saan ju aru, et see üsna vältimatu oli. ma olin selleks isegi valmis ja kõik, aga... läksin ikkagist totaalselt närvi. palusin siis opi ajaks endale midagi kätte anda. et oleks, millele keskenduda või nii. pistetigi üks kõvast kummist pall mulle pihku. opi ajal ma juurdlesin, et mis värvi see ka on. kui ma pärast lõikust silmi avades istukile tõusin, pidin selle kuramuse palli peaaegu et viskama... kuskile kaugele. sest see ei olnud mingi lihtne pall, see oli silmamuna. õõõ. kuramuse must huumor...
need 22 sekundit laserkiirt kummagi silma sarvkesta kallal olid kõige kergemad taluda. kärsahais oli küll pisut spooky. teades, et see on mu oma silm, mis "seal" põleb. sellegipoolest, kõik ettevalmistavad protseduurid [ripsmete teipimine, lauhoidja silmamunale asetamine] olid määratult vastikumad.
see kõik oli ikka suht hirmus, lausa kohutav. jaa, tühiasi, kui nüüd sellele katsumusele kulunud aega ja selle käigus taluda tulnud valu [spetsialistid nimetavad seda küll ebamugavuseks] silmas pidada. tõepoolest, see ei ole märkimist väärt, kui mõelda, milline on tulemus [eee, ideaalis siis]. -6.25 dsph korrigeeritakse pea veatuks nägemiseks nii umbes poole tunni ja vähese valuga [vbndst, üksikute ebamugavate momentidega]. imeline ju. aga. lubada vabatahtlikult [ei, _tahta_ seda sellisel määral, et ollakse nõus peale maksma, ja mitte vähe] enda silmi lõikuda ja põletada on midagi sellist, mida minu primitiivne aju lihtsalt ei ole suuteline aktsepteerima. enesealalhoiuinstinkt lööb välja. kabuhirmu, külma higi ja täiesti kontrollimatute värinate näol. südamehaigetele ma ei soovitaks.
lõppeks on mul kohutavalt hea meel, et see kõik nüüd läbi on. tulemustest on veel vara rääkida [silmade lõplik kohanemine uue olukorraga võtab aega ja selle käigus võib üht-teist muutuda], aga seni olen küll rahul. taevas, milline understatement! ma olen rebenemas suurest õnnest! :D
nüüd ma siis käin linna peal patseerimas. väga äge on. muu jutu vahele võib ikka ja jälle kuulda mind kiljatamas midagi stiilis: "oih, ma näen seda! ma ise näen seda! oma silmadega! kujutad sa ette?!?" tahab tiba harjumist, eimuud. mkm, ma ei arva, et see raske olla saaks :D eks see käe sees elav esimene-liigutus-just-hommikuti, prillide järele haaramine, ka peagi kaob. prillid võiks nüüd tõepoolest katki astuda. aga ei ole enam seda tahtmist ühtäkki, ei ole enam seda viha...
0 kommentaari:
Postita kommentaar