we could flood the streets with love or light or heat whatever

öösel, enne uinumist, mõtisklesin ma põgusalt selle üle, kuidas üks otsus, üks samm, võib inimest natuke muuta.

siinkohal räägin ma küll ainult ühest täiesti vabatahtlikust elu ümberkorraldusest, ma isegi ei taha mõelda kõigi nende asjade peale, mis võivad juhtuda inimese tahtest sõltumata, ja teda ometi sügavalt muuta. sellistele asjadele mõtlemine ei aita neid ära hoida.

minul on siiani hästi läinud, elu on mind omajagu hellitanud. kõigist senistest valusatest laksudest [loomulikult on neid olnud] olen toibunud, ükski neist ei ole mind päriselt murdnud.

tulles tagasi selle juurde, mida ma siinses sumedas vahemere öös mõtlesin - ma mõtlesin, kuidas eestist lahkumine on mind muutnud. mitte põhiolemuslikku mind, mitte oluliselt, aga pisut siiski.

loomulikult ei ole eesti iseenesest kuidagi kammitsev - ei maksa loota, et jalga üle piiri asetades kohe kõik hea ühes inimeses vallandub :D kohal ei ole siin tähtsust. see oli lahti rebimine ja loobumine teadaolevast ja turvalisest. sukeldumine tundmatusse.

varem valdas mind enne järjekordset väiksemat või suuremat sukeldumist tundmatusse muu hulgas ka hirm. enam mitte. võib-olla oligi see kaalukam muutus - et erinevad väikesed loobumised koondusid üheks piisavalt suureks - selliseks, mis on suuteline hirmu piire kaugemale nihutama. või ehk sai lihtsalt hirmu hajumiseks vajalik hüpete arv ületatud. ma ei tea.

aga ma tunnen, et olen tänu sellele isiksusena arenenud, oma maailma avardanud. pärast seda ühte sammu, mis oli väike inimkonnale, aga suur mulle, if you will, ja mille astumine nõudis ka natuke julgust, ei ole minus enam erilist hirmu muutuste ees.

iga järgmine suur samm on nüüd lihtsam astuda. ta toob endaga endiselt tunnete tormi, vähemalt praegu veel, ma võin kinnitada, aga sellest puudub üks halvav komponent - hirm. ootusärevus, põnevus, kannatamatus ja teised toredad on seegi kord saanud tulla, aga neid on ainult rõõm jälle näha, nemad ei hoia sind tagasi, vastupidi - nad viivad edasi, nad annavad tiivad.

ma ei vaja enam seda tagalat, mingit kindlat kohta või riiki. minus endas on kõik see, mida ma edaspidiseks kindlasti vajan, olemas. olen enesekindlam kui iial enne. ma olen küll alati arvanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, aga nüüd ma usun, et kõik on vaid kättevõtmise asi.

olen jälle natuke vabam kui varem.


mgmt - the youth

smile while you do it then do it again

täna möödub kaks kuud sellest päevast, mil me eestist punnu panime.

pidasime peenikest plaani kella ühe ajal kummide vilinal alust ikla poole kimama hakata, aga olime sunnitud ootama kedagi hilinevat fotograafi tallinnast, kes meid koos täis tuubitud autoga üles pidi võtma [esimeses naistelehe nipiraamatus, märtsi omas, ilmunud loo tarvis].

fotograaf saabus nii kella poole kahe paiku. meil oli auto selleks ajaks juba ammuilmagi pakitud, sestap teab mis ehedaid pakkimise pilte enam teha ei kannatanud, aga võtsime siis mõned poosid paari kingakarbiga auto pakiruumi juures.

ilm oli lahkumiseks nii sobivalt vastik [ei hakanud liiga kahju ega midagi] ja auto nii kohutavalt porine, aga mingit mõtet seda eelnevalt pesta ka ei olnud - teades, mis teda ees ootab - seega püüdsin lihtsalt mokaotsast natuke naeratada läbi vihma ja sealjuures oma valget jopet mitte väga määrida :D

need klõpsud võtsid oma viis minutit, siis hüppasime autosse ja tulime suurema tseremooniata tulema [kõik hädavajalikud hüvastijätud olime juba varem korraldanud ning korteris juba vee ja elektrigi kinni keeranud]. fotograaf veel imestas, et me siis nüüd sedasi kohe lähemegi.

paneksin siia hea meelega meenutuseks mõne neist piltidest, mis see noormees meist lahkumisel tegi, aga ma ei ole sugugi kindel, et mul neid pilte kasutada lubatakse, seega jään elementaarse viisakuse manu ega pane neid pilte siia. seda enam, et mul ei ole õrna aimugi, kes see fotograaf üldse oli.

paar pilti seal märtsi nipiraamatus ju ilmus, aga ma ise oleksin hoopis teised pildid näitamiseks valinud. kahjuks ei mallanud me tookord enam ise pilti tegema hakata - fotokas oli mõtlematult kuskile teiste asjade alla saanud ja meid endid vaevas hirmus kihk juba veerema saada.

aga et. kaks kuud. veikene vahekokkuvõtete aeg?

tuleb tunnistada, et seni ei ole me oma otsust küll hetkeksi kahetsenud - meie elu on pärast eestist lahkumist olnud igati põnev ja muhe. vaatame, kuidas lained randuvad ja kuulame kanaarilindude siristamist.

igatsust eesti järele ei ole, minu suureks hämminguks. ma arvasin, et selle aja peale ikka juba tuleb. ei tule. tõttöelda ei ole erilist tahtmist eesti uudiseidki lugeda. olen mõned korrad pilgu üle pealkirjade libistanud, aga et sealne elu näib olevat ikka sama tühjust täis ja stressirohke kui alati, ei näe ma põhjust sellesse suuremat süüvida.

erilisi kulinaarseid kreivinguid ka ei ole. kaasa võetud kalevi šokolaadi on meil veel alleski ja täiesti adekvaatset hapukoort oleme siin ka leidnud. ainult korralikku leiba ei ole me veel hankinud [midagi sellelaadset siin on küll, aga täiesti fantastilise hinnaga] ja nüüd vaikselt hakkab juba isutama... läheb šoppinglisti!

mõningane nostalgiline lähedaste inimeste, ühe kalli kassi ja veel mingite üksikute momentide igatsus on küll. ikka tahaks teada, mida te kõik seal kuskil kaugel teete ja toimetate ja mõtlete, aga et üks õige eestlane ei ole teadupärast eriti jutukas, valib oma sõnu hoolega ja peab endast rääkimist üleüldse ühe väga halva maitse näitajaks, siis tilgub sedalaadi infot siia kahjuks üsna vähe. ehkki, tõele au andes, seda saab olla ainult õige pisut vähem kui eestis elades, sest ka siis ei olnud ma iialgi kaugeltki kursis kõigega, mis teiste inimeste eludes teoksil, seega ei ole asjad nüüd nii palju halvemad midagi. eestis on kõigil nii kiire. kogu aeg. ma mäletan küll.

sellegipoolest - ma oleks ütlemata rahul, kui kõik mu sõbrad kohusetundlikult [nagu mina!] blogiksid või mulle hoolega kirjutaks ja joonistaks, paraku on selliseid harjumusi ainult mõnel väga üksikul. kõik blogima, marss-marss! sinililled vist õitsevad teil seal juba? neid ma tahaks näha. mine õige metsa ja tee üks sinilillepilt ning pane mulle siiapoole teele! :)

musidkallid!


EDIT 18.04.2008:

naistelehest lubati lahkesti ülal mainitud pilte kasutada, seega siit nad tulevad:

fotode autor on stanislav moškov.

ma ei ole turist, ma elan siin

täna, 29. veebruaril, kolisime oma hubasesse valgesse korterisse sisse. see asub nerja peamise ranna - burriana ranna vahetus läheduses elamukvartalis litoral [ranniku].

korter on ühe magamistoaga, aga üsna avar [täpset ruutmeetrite arvu ei tea keegi, üürikorterite puhul siin ruutmeetritest ei räägita].

trepikoda:
kööktuba:
rõdu:
vaated rõdult:
siitsamast maja kõrvalt trepist alla lipata ja ongi rand. sellel trepil on küll üle 100 astme - naabrinaine korrus altpoolt [inglane, kel nimeks paula] juba ähvardas meid, et mõned kuud siin ja oleme trimmis mis jõle.

trepp randa:
playa burriana:
oleme ütlemata rahul :)

nerja

nerja on imeilus väike [~ 20 000 elanikku] valge linnake mägede veerel vahemere kaldal.

meie kaotasime oma südamed siia jõudes küll kiirelt ning otsustasime, et proovime tingimata siia elamise leida. oleme mõlemad nerjas esmakordselt, vaatasime selle koha välja üksnes interneti põhjal, ent rohkem kui ühte pilku ei olegi vaja, et tahta siin elada.

nerjas elab väga palju inglasi, aga ka skandinaavlasi. siin kõnelevad kõik inglise keelt, mis on ühe hispaania linnakese puhul üpris haruldane.

meie asume endale elamist otsima, et võiks täie tõega öelda: oleme kodus. pärast 5000 km läbimist oleme me lõpuks kodus.

euroopa rõdu [so vaateplatvorm ja väljak nimega balcon de europa]
inimesed naeratavad siin totakalt, nagu nad oleks õnnelikud või midagi. kõik inimesed. ma vist peaks ka oma totakat naeratust natuke harjutama...

nerja linnavalitsus

valencia

valencia, nagu ka barcelona, ei jäta meile kustumatut muljet.

siinne katedraal on ilus ja huvitav.
veel leiame valenciast toredad minimandariinide puud.
maastiku ja vaadetega oleme juba harjunud, tee valenciast almeriani on üsna igav. almeria külje all leiame, et on aeg veeta käesoleva aasta esimene öö telgis. suundume kohalikku kämpingusse roquetas, mis on tuubil täis saksa vanurite autosuvilaid. leiame nende vahel enesele paraja platsi ja lööme telgi püsti.

telgis magada on väga mõnus, ei ole külm ega midagi.

läbitud ~4900 km.

väike eesti kataloonias

pärast barcelonast lahkumist ja enne autonina valencia poole otseks sättimist põikame veel läbi segur de calafelli nimelisest linnakesest, kus peaks asuma tänav nimega eesti.

sügaval nõukaajal pandi selle linna tänavatele euroopa riikide nimed. olnud selles linnas ka üks väliseestlane, kes läinud linnavalitsusse nõutama, et miks ei ole linnas eesti, läti ja leedu nimelisi tänavaid.

võtnud siis linnaisad lahti atlase, kuhu balti riike, mõistagi, üles tähendatud ei olnud - nende asemel laiutas kõikvõimas nõukogude liit. väliseestlasele hea muhe kosta, et selliseid riike ju sugugi ei ole, sestap on ka sääraste tänavate puudumine igati asjakohane.

läinud see väliseestlane siis ühel teisel korral tagasi linnavalitsusse, seekord ettenägelikult ajaloolise raamatuga, kus okupatsioonieelsed riigipiirid kenasti sees, varustatud. nüüd olnud linnavalitsuse tegelased nõus, et sellised tänavad ikka nende linnas olema peavad.

ent olnud selles linnavalituses heal soojal kohal ka keegi, kes miskipärast lätlasi silmaotsaski ei sallinud. tema meeleheaks otsustati, et läti tänavat segur de calafelli ei tule, selle asemel saab olema hoopis tänav nimega lõuna-eesti.

nii ongi kataloonia linnakeses nimega segur de calafell täna eesti, lõuna-eesti ja leedu nimelised tänavad, mis kõik küllaltki lähestikku paiknevad.

tibatilluke carrer d'estonia [eesti tänav] ei ole veel kahjuks päris valmis, ent vilgas ehitustegevus käib. esimestel kiiretel on võimalik endale eesti-nimelisele tänavale kodu soetada. meie jätame selle suurepärase võimaluse sel korral siiski kasutamata ning jätkame oma esialgse plaani elluviimist - suundume edasi lõunasse.

carrer sud-estonia [lõuna-eesti tänav] näeb juba pisut viisakam välja:

kuskil hispaanias peaks asuma veel üks eesti-nimeline tänav.

ahjaa, head vabariigi sünnipäeva teilegi!

läbitud ~4400 km.

barcelona

barcelonasse jõudes oleme läbinud umbes 4000 km.

suundume esmalt easyinternetcafe'sse, et enesele järgnevaks kaheks ööks sobiv ulualune leida, ent parim, mis me leida suudame, on tuba kahetärnipansionaadis nimega petit hotel, kus tuba maksab 80 eurot öö.

kahetseme, et öömaja korraldamise sestap hilja peale jätsime [amsterdami ja pariisi ööbimised broneerisime berliinist ikka mõned päevad ette], teisalt aga oskame pakutavaid mugavusi pärast ööd autos eriti vääriliselt hinnata.

petit hotel on piinlikult puhas, hubane ja mõnus, ehkki vannituba asub toast eraldi. kõik näib olevat uus ja värske, mitte väsinud, nagu taskukohasemates hotellides nii sageli kipub olema.

barcelona on kummaline linn kandiliste kvartalite ja neid diagonaalselt läbiva tänavaga, millel nimeks diagonaal. siit leiab ohtrat kõige kummastavamat modernset kunsti, millest meiesugused suuremat arvata ei oska. küll aga pakub meile nii võrratult palju lihtne soe päike.

pühapäeva hommikul kell 10 on barcelona välja surnud mis kole. meie põikame enne linnast lahkumist veel läbi park güellist, mis on üsna omapärane - barcelonasse sattujal soovitan külastada.

barcelona äärelinnades on sel varajasel tunnil [enne lõunat] tee ääres hulgaliselt litse - ei olegi neid seni suuremat kohanud, poolas vist oli paar tükki...

kevad!

pariisis:
lõuna-prantsusmaal:
kataloonias:

¡hola!

oleme eduliselt barcelonas, elus ja terved ja puha :)

detailiderohkemat juttu senisest teekonnast tilgutab millaski hiljem, praegast oleme pakilisemate eesmärkidega easycafe's.

olge tublid, musid-kallid!

püreneedest ja pirtsutamisest

teel andorra poole teeme ühe saatusliku vea - pirtsutame liialt. veel prantsuse poolel kaeme paari hotelli, ent põlgame need ära, sest õhtu on veel noor ja miskipärast arvame, et andorras on ka öömaja odavam kui prantsusmaal, nagu kõik muu. ühes neist hotellidest maksis tuba 50, teises 45 eurot, meie aga sõidame enesekindlalt edasi.

pimedas ületame püreneede lumised tipud. siin, 2,3 km kõrgusel, on 3 kraadi külma [prantsusmaa poolel orgudes oli 18 kraadi sooja] ja kohati üsna õudne, samas uskumatult ilus ja võimas ja äge.

olles läbi astunud kõigist teele jäänud hotellidest, kus mitte ainsaski ei ole vaba tuba [jaa, on suusapuhkuste kõrghooaeg ja siinsed tipud hispaanlaste ja prantslaste seas kõrgelt hinnatud], jõuame andorra la vella'sse, andorra pealinna.

ei leia me siitki tuba. pärast tunde tiirutamist, nii kella 3 paiku öösel, pargime auto ühele kõrvalisemale parkimisplatsile, ning kustume kurnatult autosse magama.

läbitud kilomeetreid nii 3800.


hommik algab pimestava päikesega. värskendame ennast ühe kaubanduskeskuse kohvikus ning teistes asutustes, misjärel suudume siinsesse kaubandusvõrku enesele arvutusmasinat otsima.

ostuparadiis andorra valmistab pisukese pettumuse - meile harjumispäraseid suuri säravaid kaubanduskeskusi, kust kõike leiab, siin ei ole. on väikesed kulunud ja tolmused poekesed, kus ohtralt kõiksugust pleekinud pakendites kaupa ahtale pinnale surutud on. siinsed kaubanduskeskused on ka sellised, üksnes õite pisut vähem kitsukesed. ent odav on siin tõesti, seda tuleb tunnistada.

leiame sobiva raali ja teeme selle endi omaks. seejärel asutame taas teele - ees ootab hispaania.

hispaania tolliamet kontrollib kõiki piiri ületavaid sõidukeid, nii ka meie oma, ent pääseme üsna kergelt. mõned kilomeetrid edasi peatab meid hispaania tsiviilkaitse ning kontrollib meid veel kord. arvuti ostu me mainima ei hakka [pagan neid tollimakse teab] ja silma see neile ka ei jää, oleme õnnelikult hispaanias.

kõrgeid tippe siin enam ei ole, aga mida enam lõuna poole me sõidame, seda õitsvam on ümbritsev loodus.

tsitrusviljad on siin valmis, õunapuud aga õitsevad veel. kirsid on vist juba suuremas osas õitsenud ja kisuvad lehte. soe on, lõpuks ometi on üsna mõnusasti soe :)

pariis

pariisi jõudes oleme läbinud nii 2800 km.

ööbime montmartre'is sacre coeur'i [püha südame] basiilika vahetus läheduses täiesti pretensioonitus hotellis nimega luxia.

sacre coeur
meite pariisi-päeval pariisis pilvitab, siin-seal viskab sekka pisut vihmagi. kõnnime sellele vaatamata ringi ja uudistame pariisi. triumfikaar, palais royal, notre dame, moulin rouge...

louvre on pööraselt suur ja pööraselt väsitav. tuleb tunnistada, et päris kõiki eksponaate me vaadata ei maldagi, aga da vinci mona lisa ja milo venus tuleb ikka isikliku silmaga ära kaeda.

eiffeli torn on päevavalges täiesti mõttetu jurakas, pimedas aga imeilus. nii ilus, et pariis mulle siiski meeldima hakkab. mees arvab, et pariisi oskavad endale meeldivaks mõelda vaid naised. talle on see linn, kus pool liitrit õlut maksab 10 eurot [berliinis sai selle summa eest täiesti korralikud teksad].