tolle taustapildi aeg on nüüd ümber tiksunud - mis järgmiseks?

täna oli meil lõpuks au kohtuda oma siinse korteri omanikega. selgus, et tegemist on ühe ütlemata toreda hispaania vanapaariga. et nad ise madridis elavad ja korteri välja üürimisel agentuuri abi kasutasid, ei olnudki me varem kohtunud, ainult põgusalt e-posti vahendusel asju ajanud.

nüüd siis, vahetult enne lahkumist, tunnistasime meie neid ja nemad meid ka päriselus. väga soojad ja armsad inimesed. härra butros butros [see ei ole tema pärisnimi, küll aga on tal kaks perenime, nagu hispaanias tavaliselt - tema puhul need kaks nime lihtsalt kattuvad ja see tegi meile tagaselja üksjagu nalja] rääkis meie suureks rõõmuks ka üsna kenasti inglise keelt - meie napi hispaania keele oskusega oleks kõik see jutt, mis viiskakustest juba kaugemale ulatab, ikka päris põnevaks kujunenud :D

/pakitud ja reisipalavikus/

we're not sleeping at the wheel the wheel is turning the machine

eks ikka küsitakse jälle, nagu ka eestist lahkumise eel, et kas kahju ei ole minna? ja nagu toona, vastan nüüdki - pisut ikka on. hispaania on mulle väga armsaks saanud. ent ootusärevus eelseisva suhtes on ikka sootuks suurem kui minemise kahjutunne. sestap tuleb siiski minna.

aga ma ei oska mõelda, et nüüd on kõik - andaluusia etapp minu elus on läbi. nagu ma ei oska mõelda, et ma enam kunagi eestisse ei tule - ikka tulen. küllap tulen siiagi tagasi. kunagi. aega on :)

täna pakime palavikuliselt. homme anname siinse korteri omanikule üle ja juba ülehomme hommikul hakkame londoni poole kimama. teel põikame veel kiirelt madridi ja viskame hispaania uhkele pealinnale ühe põgusa pilgu.

teisipäevaks on meil praamipiletid calais'st doverisse - sealt on veel vaid 120 km vasakpoolset liiklust ja londonis me olemegi. loodetavasti. peetagu pöidlaid :)


ladytron - soft power

lil sis

päris muhedad lained olid meil siin täna. sain ühega sellise heleda laksu vasta tagumenti, et siiani tulitab teine.

playa burriana

hibiscus

mõned meil siin kodu ümber õitsevatest sortidest:

hibiscus

t+e

tegime täna taas lehva-lehva tarmole ja elenile, kes viimase nädala siin meiega koos puhkasid. käisime cabo de gatal rannatamas, vaatasime maro imede neitsi protsessiooni, sõime ühe eriti eheda paella marisco all rannas ja täna öösel nii kella neljast viieni istusime rõdul rivis nagu miškad ja vaatasime, kuidas vihma sajab, välku lööb ja müristab.

jaa, meil oli siin öösel päris pöörane möll, ehkki täna on seda juba raske uskuda - ilm on jälle nii tagasi tema ise [30 kraadi sooja + päike, palav päike]. ma kahtlustan, et pärast seda, kui me tagasi tuppa kotile olime kobinud, mekkis pikne pisut meie rõdu kivipiiret - nüüd on teine tiba pooleks, ühest kohast, natuke.

homme saabub juba uus seltskond :)

et ma juba mõned nädalad tagasi ühest plommitud hambast killu kaotasin ja see pagana plomm kättemaksuks kergelt logisema hakkas, olin pärast korduvaid kaugemasse tulevikku libistamisi lõpuks siiski sunnitud selle kolgata tee kohaliku hambaarsti juurde ette võtma.

rannas andrew'st mööda tormates ohkasin tavapärase "kuidas läheb?" küsimise peale ja tunnistasin, et asjalood on ikka täitsa täbarad. et viisakas inglane kohutavat kohkumist etendama hakkama ei peaks, täpsustasin kiiresti, et olen parasjagu teel hambaarsti juurde. andrew jäi mulle kaastundliku pilguga järele vaatama.

nerjas on isegi mitu hambaravikliinikut. valisin usaldusväärsed ja uuendusmeelsed rootslased - nerja dental clinic'u. ja lõpuks ei olnudki see kõik nii hull, kui ma kartnud olin. kliinik oli korralik ja kaasaegne, sealsed töötajad soojad ja sõbralikud, hambaarst [sam] noor, vilunud ja seksikas. noh, ja selle kirevase hambaga on nüüd jälle kõik korras. mõneks ajaks ikka.

hommik

and the pain is starting to slip away, hey hey

ja vesi sai. eile. meie elamisse. enne teda nimelt suuremat ei olnud [natuke nirises]. kaks nädalit.

kui sa oled nii kaua pidanud üsna ilma veeta läbi ajama, oskad sa seda hindamatut luksust [mõnda aega] taas vääriliselt hinnata. mõnusa survega vulisev vesi teeb lausa õnnelikuks. me kilkasime siin eile ikka omajagu :D

sellele ülevoolavale rõõmule eelnes muidugi kaks nädalit täis abitust. see, et sul vett ei ole, ei koti siin mitte kedagi. töömehed käivad hommikuti, jauravad ja tillivad natuke, kaevavad veel ühe augu, ning siis - ennäe! - sõidab oma vääramatu jõuga [nagu tank, tõesõna!] sisse siesta.

pärast kella ühte ei kasva enam muru ka. õigupoolest ei kasva ta küll juba ammu, ei enne ega pärast siesta algust, sest viimati sadas siin kevadel, aga mitte sellest.

siesta on üks kohutavalt väsitav ettevõtmine. selle üle elanutel pole enam kellelgi niipalju jaksu üle, et veel mingi tööga rassida. ja üldse - milleks on meile antud homne päev? mañana!

järgmisel hommikul [musklid kohe krigisevad suurest tööhimust!] tehakse veel üks jupike parkla betooni pisemateks tükkideks ja tõstetakse ühest kohast teise. siis jauratakse ja tillitakse kuni - oih! - ongi jälle käes siesta aeg!

tegelikult mulle meeldiks päris hästi elada nagu hispaanlane - teha tööd nii vähe kui võimalik ja nautida elu nii palju kui ainult auru on. leppides asjaoluga, et esimest neist kahest elutõest aeg-ajalt ka sinu vastu kasutatakse. mis teha - kui selline eluviis on nii laialt viljeldav nagu siin, siis juhtub seda paratamatult kõigiga.

aga hei, meil on täna vesi ja elu ilus :)

parkla näeb aga välja selline:



ma igatsen vihma. neid sõnu siia tippides mõistan ma suurepäraselt, et selle päevaraamatu lugejate seas ei ole just palju neid, kes oskaksid suhestuda, aga... ma nii igatsen vihma.


goldfrapp - a&e

el capistrano playa [vol 2]

seekord päevavalguses.


vol 1.

casa verdiales

mõned mälupildid siinsest kodust

el capistrano playa

kuu kaadris

viimane valgus

we could flood the streets with love or light or heat whatever

öösel, enne uinumist, mõtisklesin ma põgusalt selle üle, kuidas üks otsus, üks samm, võib inimest natuke muuta.

siinkohal räägin ma küll ainult ühest täiesti vabatahtlikust elu ümberkorraldusest, ma isegi ei taha mõelda kõigi nende asjade peale, mis võivad juhtuda inimese tahtest sõltumata, ja teda ometi sügavalt muuta. sellistele asjadele mõtlemine ei aita neid ära hoida.

minul on siiani hästi läinud, elu on mind omajagu hellitanud. kõigist senistest valusatest laksudest [loomulikult on neid olnud] olen toibunud, ükski neist ei ole mind päriselt murdnud.

tulles tagasi selle juurde, mida ma siinses sumedas vahemere öös mõtlesin - ma mõtlesin, kuidas eestist lahkumine on mind muutnud. mitte põhiolemuslikku mind, mitte oluliselt, aga pisut siiski.

loomulikult ei ole eesti iseenesest kuidagi kammitsev - ei maksa loota, et jalga üle piiri asetades kohe kõik hea ühes inimeses vallandub :D kohal ei ole siin tähtsust. see oli lahti rebimine ja loobumine teadaolevast ja turvalisest. sukeldumine tundmatusse.

varem valdas mind enne järjekordset väiksemat või suuremat sukeldumist tundmatusse muu hulgas ka hirm. enam mitte. võib-olla oligi see kaalukam muutus - et erinevad väikesed loobumised koondusid üheks piisavalt suureks - selliseks, mis on suuteline hirmu piire kaugemale nihutama. või ehk sai lihtsalt hirmu hajumiseks vajalik hüpete arv ületatud. ma ei tea.

aga ma tunnen, et olen tänu sellele isiksusena arenenud, oma maailma avardanud. pärast seda ühte sammu, mis oli väike inimkonnale, aga suur mulle, if you will, ja mille astumine nõudis ka natuke julgust, ei ole minus enam erilist hirmu muutuste ees.

iga järgmine suur samm on nüüd lihtsam astuda. ta toob endaga endiselt tunnete tormi, vähemalt praegu veel, ma võin kinnitada, aga sellest puudub üks halvav komponent - hirm. ootusärevus, põnevus, kannatamatus ja teised toredad on seegi kord saanud tulla, aga neid on ainult rõõm jälle näha, nemad ei hoia sind tagasi, vastupidi - nad viivad edasi, nad annavad tiivad.

ma ei vaja enam seda tagalat, mingit kindlat kohta või riiki. minus endas on kõik see, mida ma edaspidiseks kindlasti vajan, olemas. olen enesekindlam kui iial enne. ma olen küll alati arvanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, aga nüüd ma usun, et kõik on vaid kättevõtmise asi.

olen jälle natuke vabam kui varem.


mgmt - the youth

and after all this, won't you give me a smile?

täna ei eruta mind algavad olümpiamängud, mind erutab üks palju isiklikumat laadi sündmus, mis peagi toimuma saab. seda käivitav otsus on sündinud.

taas kord tuleb mul alustada sellest, kui väga mulle siin, hispaania päikeserannikul, elada meeldib. väga meeldib! hispaania on üks uskumatult äge koht! aga. meil on aeg jälle minna. õigemini, see aeg tuleb. umbes kahe kuu pärast.

meid ootab london. miks? aga miks mitte? :D

sest vaadake, ma armastan londonit. oleme seal käinud vaid korra, põgusalt, aga tol korral ma sellesse linna ka armusin. mõelda, kui romantiline - esimesest pilgust. kui nüüd pool aastat tagasi vaadata, siis nii läks ka nerjaga.

ma ei tea, kas mulle on määratud pikalt elada neis linnades, mida ma armastan... küll aga tean ma seda, et siin olen ma olnud õnnelik. usun, et olen ka londonis. sest ma ei usu hetkekski, et kohal selles asjas kuigi palju sõnaõigust oleks :D

siia jõudes oli meil küll kindel plaan jääda. noh, kauemaks. tegelikult - ega ei tahagi siit ära. tahame londonisse. ei, need ei ole üks ja seesama asi :D

kahju on lahkuda. nerja sai meile väga armsaks. see on võrratult kaunis paik! aga me lohutame ennast sellega, et saame siia ju ikka tagasi tulla, kas siis lühemaks või pikemaks ajaks.

kui ma tookord londonis mõtlesin, et seal on liiga külm, siis nüüd mõtlen ma, et siin on liiga palav :D nüüd näib london isegi mõnevõrra loogilisem kui hispaania. ehkki siin on nii uskumatult mõnus. london oleks loogilisem.

nii et tegelikult - mitte miski minus ei ole selle vastu, et londonis elada. olen siin omajagu kiljunud ja keksinud ja tantsinud [ma kõiki tegevusi loetlema ei hakka] suurest ootusärevusest :D london! ma ei jõua ära oodata!

meie minekul on muidugi ka praktilisi põhjuseid. esiteks [ja ainumaks, vististi], töö. siinne tööturg ja londoni oma on meie personaalsest vaatevinklist nähtuna sama sarnased kui siga ja kägu.

eks oleme ka ise olnud laisad - valdame tänaseks hispaania keelt vaid algtasemel - see seab palju piire. teisalt - nii väikeses kohas nagu nerja, on vähegi mõistlikku, saati siis veel midagi erialast, ikka üsna keeruline leida.

aga meie! meie oleme siin nüüd pool aastat peesitanud ja peesitame [kogu raha eest :D] veel paar kuud. ent vaim on valmis ja kõik kohad sügelevad - hea meelega asuks jälle tööd rabama. mitte midagi lihtsat, midagi proovilepanevat eelistaks hoopis.

alternatiiv oleks vahetada nerja mõne teise - mõne suurema - linna vastu, ja see linn võiks ju asuda ka hispaanias. ent keeleprobleem jääb. inglise keel meile tõenäoliselt probleemiks ei kujune.

ja me ikkagi saame oma mitte-nii-sooja-ilma riideid veel kanda! :D

pealegi - elu on ju seiklus, right? me saame minna ja nii me siis lähemegi, sest me tahame. see on üks neist mõtetest, mis ei lähe peast enne, kui see teoks teha.

seega - kui keegi veel tahab võimalust kasutada ja meile siia külla tulla - tulge, aga tulge ruttu :) tulge ja aidake meil hävitada neid veinikoguseid, mis me siia varunud oleme :D


the clash - london calling

but pieces come together for some reason just as well

pikapildipäev :)


mgmt - future reflections

virgen del carmen

nerja, 16.07.2008