when i grow up there will be a day when everybody has to do what i say

seekord sai rabarocki tarvis suisa reedene päev töölt lahti võetud, aga kohale jõudes oli ikka selline tunne, et oleme päeva võrra hiljaks jäänud. kõik ümberringi olid juba nii ülevas meeleolus, et. esimesed bändid jäid ka sel korral nägemata [nagu ikka], sest kõik aeg kulus miskise telklaagri ja parkla vahet vehkimise peale ära.

minu ainumas ving just nende viimatiste olmeliste muudatuste pihta tulebki - vahemaa parkla ja telklaagri vahel hakkab juba häirivalt suureks paisuma. ei taipa mina, miks tänavu enam staadioni parkla ümber parkida ei lubatud, nagu varemalt. kõik see ruum seisis seal nüüd täitsa tühjalt!

eks ta ole - nii üks kui teine võlu on populaarsuse ja sellega kaasnevate masside suurenedes varmad kaotsi minema. sitamajad kõik aeg triiki täis, sitapaber otsas, kätepesuvesi puudu ja - tuleissandappi - teise päeva õhtupoolikuks oli ka kõik humalavesi platsil ära joodud. ei teagi nüüd, ehk viina oleks veel saanud, aga ikkagi! kellele sellised üle- ja puudujäägid ikka sümpatiseeriks...

kui ma säärane hall hiireke ei oleks, nagu ma parasjagu olen, siis ma sooviks neile korraldajatele ikka jõudu rabarocki kasvavale populaarsusele järele sörkimisel. treenige üks muskel! muidu olete väga tublid! muidu oli kõik lill. isegi ilm - vastu kõiki ootusi.

esinejate numbreid nägin ma tänavu hoopis rohkem kui varasematel aastatel. vähese viina viga. samas. midagi pööraselt erutavat seekord nagu ei olnudki... seegi vähese viina viga? panen enda muljed siia ritta, soovi korral saab siis kakelda :)

clawfinger oli väga nummi - mulle meeldis see nende turvade kallal nokkimine [stonefaces!], aga ka üleüldine oleme-nüüd-kõik-head-lapsed-attitude. no mulle ikka meeldib. kui ollakse head lapsed. ja see please don't kill each other, we need every single fan!

pedigree oli väga armas oma jõulisel moel, pedigree'd ma südan. apoptygma berzerk'i poiskades seevastu pisut pettusin. vaatamata kõigele sellele krohvile, mis nad omale näkku olid määrinud, ja usu mind - seda oli ikka mehiselt! [või siis mitte nii mehiselt.] aga etteaste oli kuidagi nadi imho. küllap seda muljet võimendas asjaolu, et apop vahetult pärast pedigree'd mängis - kvaliteedi vahe kriipis liig teravalt. täitsa kurb kohe.

dagö'l olid nummimeetreid lõhkuvad taustalauljad [hele kõre + evelin pang]. ja töll oli töll nagu töll ikka - kõige paremas mõttes! pain olevat hea olnud, aga neid ma ei näinud, mul oli parasjagu keskpäevase uinaku aeg. electric six oli koomiline küll. põhimõtteliselt. vist. no räägivad, et oli. mulle oli see nende huumor tiba labane. või siis nii peen, et ma ei saanud aru... mr. lawrence aga oli nostalg ja nummi.

laibach tekitas vastakaid tundeid. ühelt poolt kurblik ja kaeblik. teisalt visuaalselt väga nauditav ja detailideni viimistletud. eesti hümni mängimine ja publiku reaktsioon sellele oli kõikse südantsoojendavam üldse. tõusti püsti nagu üks mees ja lauldi kaasa, kusjuures hoopis hingelisemalt kui nii mõnegi [teise] peaesineja hittide kõlades.

aga laibach'i tänavune kava - ehk siis too viimane plaat "volk" - see ei ole mulle. see on booring! kohitsetud laibach - keda see märjaks ajama peaks? tunamullusel exitil olid nad mulle hoopis enam meele järele. seekord pidasime nii pool setti vastu, siis andsime alla ja siirdusime telklaagrisse. sealt kuulsime, et lõpupoole tuli laibach'ile vähe rohkem eluvaimu sisse, aga tagasi joosta ka enam ei raatsinud...

telklaager oli ka tänavu [nagu igal aastal!] rabarocki suurimaks väärtuseks minu silmis. kohe kahju on, et mind säärase kalamäluga õnnistatud on - muidu ma tooks sinuni üht koma teist. silmipimestavalt säravaid kilde sadas kõik aeg paremalt ja vasakult ja igalt poolt vahetpidamata.

üks seik nüüd meenus [panen kärmelt kirja, enne kui seegi meelest läheb!]: kohtuvad kaks sõpra. hommikupoolikul. ilmselgelt eelneval õhtul või suisa öö läbi koos joonud ja pralletanud. sõbral #1 on käsi kipsis. sõber #2 ehmub: "sõber, mis juhtus?" sõber #1 ei saa aru, on kohmetu ja segaduses, vastab ainult küsiva pilguga. "mis su käega juhtus?" täpsustab sõber #2 siis. "ah see, see oli mul juba siia tulles selline."

rabarocki highlight'ide hulka pääsesid taas kord kõik ilusad värvilised punkud ja poolalasti [aga nauditava figuuriga!] gootid ja sätitud emod - aitäh teile! tegite rõõmu ja silitasite silma. ja selle pildiseeria päise päeva ajal [mil varjud õite lühikeseks jäävad] telgi varjus magada üritavatest väsinud pidulistest oleks ju ka võinud ikka ära teha - väga osavad liibujad olid!

ma pilti tänavu suuremat ei teinudki. õnneks teised tegid - sa vaata neid: lynne, heikki leis, delfi - ja kirjutasid ka:
päevaleht: festival rabarock toimib veatult nagu mootorsaag
postimees: rabarockile pole võrdset
õhtuleht: rabarock: paks tolm ei suutnud varjutada elamust

vot siis. mulle meeldis. mina ei tea, kuidas siia jutu sisse nii palju kiunu sai, aga tegelikult mulle tõesti meeldis. järgmisel aastal jälle :)