sa seda anekdooti tead?

lähevad elevant ja sipelgas ujuma. elevant juba mulistab vees, sipelgas ikka kohmitseb kaldal. lõpuks hõikab: "õu, elevant, roni veest välja!"
"no kuule," pahandab elevant, "alles sain vette ja juba tule välja!"
"roni välja, ma ütlesin!"
koperdabki elevant kaldale. sipelgas silmitseb teda viivu ja teatab siis: "hea küll, võid vette tagasi minna."
"mis kuradi pärast ma üldse välja tulema pidin?" küsib elevant ärritudes.
sipelgas selgitab: "ma tahtsin ainult vaadata, ega sa kogemata mu ujumispükse jalga pannud pole."

maailma kõiksenaljakam anekdoot mu meelest! lasen seda meheraasul endale pea iga päev rääkida ja ikka on nalja nii et silmad märjad. temal on muidugi räme kopp...

eile siis proovisin seda anekdooti ise edasi rääkida. ma olen niigi maailma kõiksenigelam anekdootide vestja, aga see oli ikka püstivõimatu! läbi viimase häda sain naeruhoogude vahelt vajalikud laused välja pigistatud. sõbrad siis naersid ka natuke [rohkem minu väänlemist, ma kahtlustan], aga minul oli küll pööraselt lõbus!

kas see kõlab muidu normaalselt või? [ja ära sa nüüd arva, et me palju jõime või midagi...] mis seal's ikka, mõtlesin endamisi, pühkisin silmad kuivaks ja naersin püüdlikult mingite normaalsete naljade peale ka...