gibraltar vol 3

too sääl taamal on aafrika.

vol 2, vol 1.

playa calahonda

üks muhe rannamajake calahonda rannas.

día del residente

viimased uudised kõnelevad, et nerja elanike arv on ületanud 22 000. 30% kõigist linlastest on välismaalased, esindades 76 erinevat riiki. kõige enam on meil siin britte, aga palju on ka argentiinlasi, sakslasi, rootslasi, prantslasi ja marokolasi.

eestlasi on tänase seisuga registreeritud üks. mis seal pattu salata, meil on suur laiskus kallal ja linnavalituses käimata, aga plaanime seda kindlasti lähiajal teha. siis saab meid, eestlasi, siia juba kolm :)

täna tähistati nerja residentide, st mittekodanikest linnaelanike, päeva. laulu, tantsu, söögi, joogi, infobuklettide ja erinevate etteastetega linna keskväljakul. käisime ka pisut promeneerimas.

mõned linnaelanike stiilinäited:

oliivid õitsevad

kati ja lauri nerjas

meie esimeste külaliste, kati ja lauri, nädalast puhkust siin ei saa vist küll päris kordaläinuks arvata - esimesed neli päeva sadas ning esimesel päikeselisel päeval pärast seda kõrvetasid nad ennast nii pahasti, et viimased kaks päeva enam nina suuremat välja pista ei kannatanud... aga kui te ikka tahate veel, siis meie ootame teid küll alati tagasi :P

enne sõitu lennujaama sai pärast koledat käte väänamist lõpuks tehtud ülal näha olev grupipilt.

lennujaamast tagasi, ei olnud me veel tuppa sissegi saanud, kui juba oli kohal järgmine pesakond külalisi. aga neist siis mõni teine kord :)

lumi? lumi!

nerja, 22.04.2008

selline vaade avanes meile siitsamast koduparklast veel eile. kui meil siin sadas vihma, sadas neil seal üleval lund. olime ikka puhta hämmingus, sest lund siia nüüd küll oodata ei taibanud... siit mõnikümmend kilomeetrit sierra nevada suunas, sealkandis avanevad sellised vaated küll suisa aasta läbi vist, aga meil siin...?

igatahes jäi see lumi õite üürikeseks - täna teda seal enam ei ole.

pildi tegi abikaas.

fw: señoras y señores, tenemos internet en casa

fw: señoras y señores, tenemos internet en casa

tehnik helistas juba hommikul ja teatas esiti, et tuleb homme kell üheksa, siis hetke pärast helistas uuesti ja ütles, et tuleb pool kaks. läks pool tunnikest mööda ja siis teatas ta, et tuleb kell neli. kümme minutit neli läbi helistas ja teatas, et tuleb 20 minuti pärast. ja siis, 20 minutit pärast seda telefonikõnet ta kohal oligi ning tegi ka töö edukalt ära.

ei saa mainimata jätta, et see soss-sepp puuris meile kolm lahmakat auku seina, enne kui juhtme paigaldatud sai...

aga! tenemos internet en casa :) jeeeee!

üks vähe pikem pilt balcon de europa'lt pilvise päeva puhul.

feria de abril

sevilla, 12.04.2008

reedel taipasin ma lõpuks, et aprill on juba täies õies ja tuleks välja uurida, et millal see aprillipidustuste nädal seal sevillas siis nüüd on. sain kohe kergema kreepsu ka, kui selgus, et sel nädalal [7-14.04] ongi, ainult nädalavahetus veel jäänud. mis ei olnudki tegelikult nii traagiline selles valguses, et esmaspäevast neljapäevani sadas.

aga olevat tõesti selline tava, et feriat peetakse kaks nädalat pärast semana santat, natuke turgutuseks või nii. sest ferial ei ole midagi pistmist katoliikluse, patukahetsuse, lunastuse või süümepiinadega, feria on nädal aega kestev pöörane pidu ja pillerkaar, kus keskendutakse hispaanlaste lemmiktegevustele - süüakse, juuakse, lobisetakse, lüüakse end üles, kekutatakse hobustega ja tantsitakse hommikuni.

eile hommikul asusime siis söakalt sevilla poole teele, et kõigest sellest glamuurist osa saada. mina kui ilusate inimeste, hobuste ja värvide sõber, olin küll suisa sillas.

feriat peetakse peamiselt spetsiaalsel üüratusuurel territooriumil, mida kutsutakse real de la feria'ks. see on kesklinnast väikese jalutuskäigu kaugusel üle jõe.

väga värvikas ja väljapeetud värk.

rohkem pilte feriast on pildialbumis.

feria de sevilla
feria de abril
wiki english
wiki español

smile while you do it then do it again

täna möödub kaks kuud sellest päevast, mil me eestist punnu panime.

pidasime peenikest plaani kella ühe ajal kummide vilinal alust ikla poole kimama hakata, aga olime sunnitud ootama kedagi hilinevat fotograafi tallinnast, kes meid koos täis tuubitud autoga üles pidi võtma [esimeses naistelehe nipiraamatus, märtsi omas, ilmunud loo tarvis].

fotograaf saabus nii kella poole kahe paiku. meil oli auto selleks ajaks juba ammuilmagi pakitud, sestap teab mis ehedaid pakkimise pilte enam teha ei kannatanud, aga võtsime siis mõned poosid paari kingakarbiga auto pakiruumi juures.

ilm oli lahkumiseks nii sobivalt vastik [ei hakanud liiga kahju ega midagi] ja auto nii kohutavalt porine, aga mingit mõtet seda eelnevalt pesta ka ei olnud - teades, mis teda ees ootab - seega püüdsin lihtsalt mokaotsast natuke naeratada läbi vihma ja sealjuures oma valget jopet mitte väga määrida :D

need klõpsud võtsid oma viis minutit, siis hüppasime autosse ja tulime suurema tseremooniata tulema [kõik hädavajalikud hüvastijätud olime juba varem korraldanud ning korteris juba vee ja elektrigi kinni keeranud]. fotograaf veel imestas, et me siis nüüd sedasi kohe lähemegi.

paneksin siia hea meelega meenutuseks mõne neist piltidest, mis see noormees meist lahkumisel tegi, aga ma ei ole sugugi kindel, et mul neid pilte kasutada lubatakse, seega jään elementaarse viisakuse manu ega pane neid pilte siia. seda enam, et mul ei ole õrna aimugi, kes see fotograaf üldse oli.

paar pilti seal märtsi nipiraamatus ju ilmus, aga ma ise oleksin hoopis teised pildid näitamiseks valinud. kahjuks ei mallanud me tookord enam ise pilti tegema hakata - fotokas oli mõtlematult kuskile teiste asjade alla saanud ja meid endid vaevas hirmus kihk juba veerema saada.

aga et. kaks kuud. veikene vahekokkuvõtete aeg?

tuleb tunnistada, et seni ei ole me oma otsust küll hetkeksi kahetsenud - meie elu on pärast eestist lahkumist olnud igati põnev ja muhe. vaatame, kuidas lained randuvad ja kuulame kanaarilindude siristamist.

igatsust eesti järele ei ole, minu suureks hämminguks. ma arvasin, et selle aja peale ikka juba tuleb. ei tule. tõttöelda ei ole erilist tahtmist eesti uudiseidki lugeda. olen mõned korrad pilgu üle pealkirjade libistanud, aga et sealne elu näib olevat ikka sama tühjust täis ja stressirohke kui alati, ei näe ma põhjust sellesse suuremat süüvida.

erilisi kulinaarseid kreivinguid ka ei ole. kaasa võetud kalevi šokolaadi on meil veel alleski ja täiesti adekvaatset hapukoort oleme siin ka leidnud. ainult korralikku leiba ei ole me veel hankinud [midagi sellelaadset siin on küll, aga täiesti fantastilise hinnaga] ja nüüd vaikselt hakkab juba isutama... läheb šoppinglisti!

mõningane nostalgiline lähedaste inimeste, ühe kalli kassi ja veel mingite üksikute momentide igatsus on küll. ikka tahaks teada, mida te kõik seal kuskil kaugel teete ja toimetate ja mõtlete, aga et üks õige eestlane ei ole teadupärast eriti jutukas, valib oma sõnu hoolega ja peab endast rääkimist üleüldse ühe väga halva maitse näitajaks, siis tilgub sedalaadi infot siia kahjuks üsna vähe. ehkki, tõele au andes, seda saab olla ainult õige pisut vähem kui eestis elades, sest ka siis ei olnud ma iialgi kaugeltki kursis kõigega, mis teiste inimeste eludes teoksil, seega ei ole asjad nüüd nii palju halvemad midagi. eestis on kõigil nii kiire. kogu aeg. ma mäletan küll.

sellegipoolest - ma oleks ütlemata rahul, kui kõik mu sõbrad kohusetundlikult [nagu mina!] blogiksid või mulle hoolega kirjutaks ja joonistaks, paraku on selliseid harjumusi ainult mõnel väga üksikul. kõik blogima, marss-marss! sinililled vist õitsevad teil seal juba? neid ma tahaks näha. mine õige metsa ja tee üks sinilillepilt ning pane mulle siiapoole teele! :)

musidkallid!


EDIT 18.04.2008:

naistelehest lubati lahkesti ülal mainitud pilte kasutada, seega siit nad tulevad:

fotode autor on stanislav moškov.

never trust the boy with heaven in his eyes

päike arglikult piilumas, täna hommikul

lõpuks ometi on mul põrutavaid uudiseid rääkida - meil sajab vihma! kolmandat päeva juba sajab! kogu hispaanias! uskumatu lugu!

ühest küljest on see muidugi väga kena neist, sest suurem osa hispaaniast vaevles juba pikemat aega hirmsa põua käes - uudistes räägiti päev päeva järel põllumajanduskatastroofist, kuivanud jõesängidest, veevarude kahanemisest alla kriitilise piiri ja erinevates linnades kehtestatud veekasutuse piirangutest.

õnneks ei olnud nerjas asi nii hull, linna purskkaevud töötasid ja janust murugi kasteti.

igatahes. mul on hispaania põllumeeste pärast ütlemata hea meel, aga veel rohkem rõõmustab mind asjaolu, et ilusad ilmad peagi naasevad. me nimelt ootame järgmisel nädalal esimesi külalisi eestist - ikka tahaks, et nende puhkus korda läheks :)

dahling - the boy with heaven in his eyes