iire weblog

et homme on kõigi eelduste kohaselt oodata veel hullemat pohmakat kui tänane, tähendan parem heaga nüüd kohe siia üles oma üleeilehommikuse adrenaliiniplahvatuse loo.

nimelt juhtusin tol hommikul tööle tormates pealt nägema üht kergema sordi autoõnnetust, kus üks vähemalt keskealine meesterahvas oma igavesti uhke mersuga tagurpidi kaldega tänavast alla libises ning külg ees tänavaposti prantsatas. uks oli tal lahti, nii et meesterahvas ise kukkus autost välja ja jäi tolle posti ja oma selleks hetkeks enam mitte nii hinnalise parsa vahele koibapidi kinni.

sel ajal kui mina päästeteenistusse helistasin, püüdsid mõned sündmuskohale kogunenud mehed autot liigutada, ent üsna tulutult. et kannatanu käitus igati viisakalt ja elukene [vähemalt esialgu] ohus olevat ei paistnud, otsustasime autot mitte liigutada ja päästebrigaadi ära oodata. sama soovitas kohe ka päästeteenistuse operaator.

ei hakkagi luiskama, kuidas ma täiesti perfektselt rahulikuks jäin - veel tunni pärastki süda puperdas põues, aga niipalju võin küll tuututada, et vähemalt suutsin olukorda adekvaatselt kirjeldada ning päästjad õigesse kohta juhatada.

vist vähem kui 5 minuti pärast oligi kaks tuletõrjeautot platsis ja kohe nende kannul ka kiirabi. ei mingit molutamist, kiirelt asuti autot stabiliseerima, et kinnijäänu ikka turvaliselt auto ja posti vahelt kätte saaks.

olukord näis olevat kontrolli all, nii et kasutasin kaost ja hiilisin minema. oma tavapärasest rongist arvasin end küll maha jäänud olevat, aga järgmisele lootsin jõuda. ja ennäe imet - minu rong jäi just parasjagu nii palju hiljaks, et sain õigele rongile ega jäänudki tööle hiljaks kohe esimesel päeval pärast puhkust. ma veel räägin sulle sitsiiliast, aga seekord siis selline lugu.

ei saa mina mitte aru, mis pagana valemiga ta seal niiviisi libisema sai! teisalt ka omajagu õnnelik õnnetus - vigastused ei olnud vast teab mis tõsised [kannatanu kinnitas, et luud-kondid on ehk terved] ning alternatiiv kõnnitee äärses postis peatumisele oleks olnud tipptunnil peatänava liiklusmölluga liituda ja mõne teise autoga [mille liikumiskiirus oleks olnud märkimisväärselt suurem posti omast] kohtuda, ehk isegi autost sõiduteele kukkuda ja üle sõidetud saada...

ehjah, oh seda ilmaelu-elukest!