etna

miskipärast on laavakivi lepatriinudele täiesti vastupandamatu

kõik sitsiiliat külastanud inimesed, kellega enne reisi juttu tegin, rääkisid nagu ühest suust, et nende kõige eredam elamus sitsiiliast on etna vulkaan. mina polnud ealeski ühtegi vulkaani näinud ega osanud sest suuremat arvata. etna külastamise võtsin ikka plaani.

nüüd ei ole mul siin originaalsusega hiilata ühti - etna on kõige eredam elamus sitsiiliast, kahtlemata! seda erilist rõõmu, lausa joovastust, mis nii ebamaisel maastikul, pilvedest kõrgemal, tuhas ja lumes ja päikeselõõsas, miljonitest lepatriinudest ümbritsetuna, mind tabas, ei saa küll pildis edasi anda, aga pistan mõned siia, nii mälestuseks endale, sellegipoolest.

nii elevil olin, et ei tulnud pähe panoraampiltegi teha!

tagantjärele kahetsen, et me end köisraudteejaamast maasturbussiga edasi kõrgemale, kraatri veerele, sõidutada ei lasknud - oleks ju veel ägedam saanud! sai küll äge niigi, aga järgmisel korral! järgmisel korral ma rühin nii kaugele kui saab, igatahes!