smile while you do it then do it again

täna möödub kaks kuud sellest päevast, mil me eestist punnu panime.

pidasime peenikest plaani kella ühe ajal kummide vilinal alust ikla poole kimama hakata, aga olime sunnitud ootama kedagi hilinevat fotograafi tallinnast, kes meid koos täis tuubitud autoga üles pidi võtma [esimeses naistelehe nipiraamatus, märtsi omas, ilmunud loo tarvis].

fotograaf saabus nii kella poole kahe paiku. meil oli auto selleks ajaks juba ammuilmagi pakitud, sestap teab mis ehedaid pakkimise pilte enam teha ei kannatanud, aga võtsime siis mõned poosid paari kingakarbiga auto pakiruumi juures.

ilm oli lahkumiseks nii sobivalt vastik [ei hakanud liiga kahju ega midagi] ja auto nii kohutavalt porine, aga mingit mõtet seda eelnevalt pesta ka ei olnud - teades, mis teda ees ootab - seega püüdsin lihtsalt mokaotsast natuke naeratada läbi vihma ja sealjuures oma valget jopet mitte väga määrida :D

need klõpsud võtsid oma viis minutit, siis hüppasime autosse ja tulime suurema tseremooniata tulema [kõik hädavajalikud hüvastijätud olime juba varem korraldanud ning korteris juba vee ja elektrigi kinni keeranud]. fotograaf veel imestas, et me siis nüüd sedasi kohe lähemegi.

paneksin siia hea meelega meenutuseks mõne neist piltidest, mis see noormees meist lahkumisel tegi, aga ma ei ole sugugi kindel, et mul neid pilte kasutada lubatakse, seega jään elementaarse viisakuse manu ega pane neid pilte siia. seda enam, et mul ei ole õrna aimugi, kes see fotograaf üldse oli.

paar pilti seal märtsi nipiraamatus ju ilmus, aga ma ise oleksin hoopis teised pildid näitamiseks valinud. kahjuks ei mallanud me tookord enam ise pilti tegema hakata - fotokas oli mõtlematult kuskile teiste asjade alla saanud ja meid endid vaevas hirmus kihk juba veerema saada.

aga et. kaks kuud. veikene vahekokkuvõtete aeg?

tuleb tunnistada, et seni ei ole me oma otsust küll hetkeksi kahetsenud - meie elu on pärast eestist lahkumist olnud igati põnev ja muhe. vaatame, kuidas lained randuvad ja kuulame kanaarilindude siristamist.

igatsust eesti järele ei ole, minu suureks hämminguks. ma arvasin, et selle aja peale ikka juba tuleb. ei tule. tõttöelda ei ole erilist tahtmist eesti uudiseidki lugeda. olen mõned korrad pilgu üle pealkirjade libistanud, aga et sealne elu näib olevat ikka sama tühjust täis ja stressirohke kui alati, ei näe ma põhjust sellesse suuremat süüvida.

erilisi kulinaarseid kreivinguid ka ei ole. kaasa võetud kalevi šokolaadi on meil veel alleski ja täiesti adekvaatset hapukoort oleme siin ka leidnud. ainult korralikku leiba ei ole me veel hankinud [midagi sellelaadset siin on küll, aga täiesti fantastilise hinnaga] ja nüüd vaikselt hakkab juba isutama... läheb šoppinglisti!

mõningane nostalgiline lähedaste inimeste, ühe kalli kassi ja veel mingite üksikute momentide igatsus on küll. ikka tahaks teada, mida te kõik seal kuskil kaugel teete ja toimetate ja mõtlete, aga et üks õige eestlane ei ole teadupärast eriti jutukas, valib oma sõnu hoolega ja peab endast rääkimist üleüldse ühe väga halva maitse näitajaks, siis tilgub sedalaadi infot siia kahjuks üsna vähe. ehkki, tõele au andes, seda saab olla ainult õige pisut vähem kui eestis elades, sest ka siis ei olnud ma iialgi kaugeltki kursis kõigega, mis teiste inimeste eludes teoksil, seega ei ole asjad nüüd nii palju halvemad midagi. eestis on kõigil nii kiire. kogu aeg. ma mäletan küll.

sellegipoolest - ma oleks ütlemata rahul, kui kõik mu sõbrad kohusetundlikult [nagu mina!] blogiksid või mulle hoolega kirjutaks ja joonistaks, paraku on selliseid harjumusi ainult mõnel väga üksikul. kõik blogima, marss-marss! sinililled vist õitsevad teil seal juba? neid ma tahaks näha. mine õige metsa ja tee üks sinilillepilt ning pane mulle siiapoole teele! :)

musidkallid!


EDIT 18.04.2008:

naistelehest lubati lahkesti ülal mainitud pilte kasutada, seega siit nad tulevad:

fotode autor on stanislav moškov.