iire weblog

kui me natuke pärast kella viite täna varahommikul meid külastanud seltskonna maast lahti kruttinud, kõik autosse ja victoria [kust buss nad lennujaama sõidutama pidi] poole teele saanud olime ja puha, purunes vastu kõiki ootusi üks meie truu bemmi mitte enam nii uutest kummidest. kena ajastus küll, eks?

nii jämedat ajavaru meil muidugi võtta ei olnud, et kohe varuratast alla sättima oleks saanud hakata, seega lödistasime tolle reetliku rehvi ribadeks, aga victoriasse me jõudsime ja pärast orienterumiskeenjuse eksirännakuid nemad bussi peale pakitud said. mitte, et nad lõpuks kuigi kaugele jõudnud oleks, aga selle juurde ma veel tulen.

meie siis [või noh, mina olin rohkem moraalseks toeks, aga seegi pole vähetähtis!] vahetasime pühapäeva hommikul kell pool 7 poole miinuskraadiga victoria hommikus ribadeks sõidetud rehviga ratast parema vastu. brr!

ehkki enam ei anna keksida, et meil on ja teil ei ole, pean ma siiski üles tähendama asjaolu, et põgusalt pärast koju tagasi jõudmist hakkas meil siin jälle kaunist laia lund sadama. teist korda juba! kauaks teda küll ei olnud, peagi hakkas temperatuur taas tõusma...

olime vahepeal oma elamise normaalse seisukorra taastanud ja turgutuseks tiba tukastanud, kui saime rõõmsaid sõnumeid - ei, mitte eestist - soomest. tallinnas osutus maandumine võimatuks, helsingis aga kummastaval kombel mitte.

mõni minusugune võiks ju arvata, et sellisel puhul, kui kõik need lennukitäidet teinud inimesed juba 80km kaugusele oma sihtpunktist jõudnud on, lastakse neil olla seal, kus nemad parasjagu on, kuni avaneb võimalus ka need 80km läbida, aga ei, oh ei.

kõik see seltskond paisati taas taevasse ja tagasi londonisse ning pisteti radissoni, kus nad nüüd lennufirma kulul luksuses suplevad [kõlab nagu puhas kadedus!] ja järgmist katset ootavad.

ma ei tea, kui palju asjaosalised ise kõige selle segaduse sees kurvastavad või rõõmustavad, aga vähemalt lennata saavad nad nüüd küll ikka kohe südamest :D

ps: igati viisakas torm näikse teil seal eestis olevat!