100 miili ratta seljas

no mis päevik see oleks, kui see trennipäevik ei oleks? igatahes! 100 miili rattal olen nüüd selja taha jätnud, juhuu!

ratta sain eelmise esmaspäeva varahommikul kätte, aga tühjade kummidega. pump meil isegi juhtus olema, aga sellele rattale too pump ei juhtunud istuma. hiljem, pärast käiku rattapoodi, selgus, et ei ole pumbal häda kedagist, tuleb ainult üks jubin teisipidi otsa keerata.

eelmisel teisipäeval siis tegin esimesed kümmekond miili. esimesed kolm neist olid küll hirmus rasked! kas ma juba mainisin, et ma ei ole mõned head aastaid ei rattaga sõitnud ega muud trenni teinud? bussi peale jooksnud teinekord, aga see vist ei lähe päris arvesse?

noh, kolmapäeva ja neljapäeva õhtul sõitsin siis veel rattaga. nii 10 miili päevas olen ikka proovinud teha. reede oli mul töölt vaba päev - võtsin kätte ja sõitsin wimbledoni parki ja tagasi - 20 miili. laupäeval olid teised plaanid ja ratta selga ei jõudnudki - puhkasin pisut sabakonti.

pühapäeval tõi meesuke omale ka ratta ja sõitsime koos richmond parki, pisut seal [see on hirmus suur] ja tagasi. 30 miili! meesuke oli küll õhtuks üsna kutupiilu, aga väga muljetavaldav mu meelest kohe esimese sõiduga 30 miili visata! ilma rattapükste ja kinnasteta, sealjuures. mõni ime, et siit ja sealt hellaks kiskus!

nii, eile oli esmaspäv. eile ma sõitsin esimest korda rattaga tööle ja tagasi, kokku ligi 20 miili. polnudki väga hullu! homme lähen jälle, ja siis ülehomme ka :)

et suurema osa "trennist" olen sõtkunud londoni linnatänavaid ja kõike ülejäänud maailma ei olegi vahepeal kinni pandud, olen nüüdseks londoni liikusega jalgratturi vaatenurgast täitsa kenasti kohanenud. see on minu jaoks suur kergendus, sest esiti oli juba mõte rattaga siinses liikluses osaleda mulle ikka kole hirmutav. ei ole tegelikult põhjust karta, tuleb lihtsalt tähelepanelik ja ettevaatlik olla ning oma kavatsusi selgelt väljendada.

tänase vaba päeva pühendasin rattahooldusele ja veel viimaste tarvilike jubinate hankimisele. rattas on nüüd hirmus hea ja veereb veel paremini kui enne :) lähengi kohe ja viskan lisaks rattahooldusesse ja tagasi sõidetud kuuele miilile veel ühe kümnemiilise tiiru ka.

enesetunne on seni küll hirmus hea olnud ja ma juba usun, et vast saan ka eelseisva 54 miiliga hakkama. eks kerge lihaspaanika käib ikka asja juurde, aga ei midagi traagilist. küll aga on oma otsa leidud mõned putukad, kes paha aimamata mulle kurku koperdanud on.

ja rattapükstest pean ma sulle rääkima! rattapüksid pääsevad ilma igasuguse kahtluseta elu parima ostu kandidaatide nimekirja! kindad on samuti suureks abiks - kui suureks, sain aru alles eile, kui tööle ja tagasi kinnasteta sõitsin.

aga ennekõike tahtsin ma ikkagi kuulutada, et olen nüüd selle viimase nädala jooksul juba 100 miili läbi sõitnud! kohe uhke tunne on! nüüd ei olegi muud, kui nii hoida ja siis pühapäeval need 54 miili londonist brightonisse kah ära visata.

ps: raha briti südamefondile saab endiselt ära anda seal.