reisipajatused -- osa 1 -- jalutuskäik itaalia alpides

tallinn -> praha -> milano -> gran paradiso

kohalejõudmine läks suht kiirelt ja valutult. tallinn-praha lend küll hilines, aga milanosse startiv lennuk ootas meid nii armsasti ära. edasi siis bussidega milanost nw suunas lõuna-alpidesse gran paradiso rahvusparki prantsuse piiri lähistel. saabusime hilja, aga meie õnneks suutis jaan niikaua kokka kinni hoida. me sõime sel õhtul kuninglikult!

enne tõusu ööbisime guido muzio alpimajakeses, kus oli soe vesi sees ja puha. tõsi küll, seda jagus täpselt nii palju/vähe, et ainult ühte dushi korraga kasutada sai. ja narid nagisesid sedavõrd hullusti, et magada seal suurt ei saanud. tõeline romantika!

hommikul siis rõõmsalt ja reipalt mäge vallutama! üsna sombune ilm oli, korraks tibas isegi vihma ja siis veel üks pilv mähkis meid endasse nii, et omaenda isiklikke varbaid ka enam ei näinud. aga hea. pääsesime palavusest.

majad on neil seal kõrgemal sellised: öömajaks oli välja vaadatud rifugio pontese mägihütt 2217 m kõrgusel. külma vee ja kolme(!)kordsete naridega. sinna jõudes sõime ühe korraliku kõhutäie ja siis võttis osa seltskonnast nõuks tiba tukastada. minul venis see nap küll 5-tunniseks :D ei teagi, kuidas, väga veider! ärkasin, kui teised järjekordselt mägede-tuurilt saabusid. noh, ja siis sõime jälle. antipasti oli hästi põnev. mingi riisi ja ubadega lillakasmust ködi. aga väga maitsev. ja magustoiduks oli lihtsalt oivaline grappa põldmarjadega. ega mulle just südamelähedaks ei saanud see grappa, aga sedasi mammudega oli ta tõesti hea.

päev oli täie ette läinud, õhtul kell mingi pool 10 vist kustus kogu seltskond :D hommikul ärkasime lehmakellade kolina peale. üks kari oli me mägionni sisse piiranud ja nosis rahulikult alpiaasa kosutavat rohtu. eeslid olid meil ka.

ei muud, kui uuesti mäkke. veel tõusu ja seejärel pikk langus. tõus oli hästi mõnus. järsk ja hingematvate vaadetega pikitud. käisime vist kuskil 3000 m kandis... täpselt enam ei mäleta, kuigi neid numbreid seal kõik aeg hõigati küll [meil oli kaasas mitu sellist udupeent käekella, mis kõrgust ka näitavad].

midagi õpetlikku ka: kui on tahtmine palavusest pääseda [ja päike on mägedes, teadagi, eriti karm], tuleb ennast võimalikult tugeva faktoriga päevituskreemiga põhjalikult sisse määrida. päike kaob nagu kokku lepitud!

langus osutus... pikaks. muidugi, ma oleks võinud selle elastiku ikkagist kaasa võtta, oleks ehk täitsa ilma valutava vasaku põlveta läbi saanud. aga ei hullu. juba järgmisel päeval oli üsna ok. või noh, siis valutasid jälle parema jala lihased. tuli ju valutavat põlve säästa ja teise jala toel alla tulla. õnneks on valutavad lihased täitsa tühiasi.

supernunnu: neil on seal alpides liiklusmärgid! kaugel eemal kõigist teedest. hoiatasid tulvavete eest.

alla jõudes ootas meid järjekordne õdus õhtusöök ja juba tuttavad lärmakad narid guido rifugio's. jaanus ajas kappi magama ronides õhtusöögilt järele jäänud metsmaasikatega grappa pudeli kapiservalt maha katki. oh seda ahastust! lohutas ainult see, et öö möödus tervel majal meeldivas maasikagrappa-aurus. voodid ei nagisenudki enam nii kõvasti...