reisipajatused -- osa 2 -- toscana, mu arm

kõigepealt kiirteed, meri, mäed, tunnelid. siis toscana. ja ma armastan seda kanti sajaga! seal on nii ilus! päike, kuppelmaastik viinamarjaväljadega, oliivisalud, looduslikult lokkavad maitsetaimed, küpressid, meri... vein. maailma parim köök. ilusad linnad. firenze, siena, seekordne kodulinn lucca...

esmalt tutvusime meie võrratu villa, fattoria colle verde nimelise veinimõisaga. ma ei saa kuidagi selle kohta midagi vähemat öelda kui võrratu! meie võõrustaja piero tartagni majast tulevad ühed itaalia parimad veinid ja oliiviõlid. peremees ise oli selline väga ehe mõisahärra. ääretult sümpaatne kuju.

colle verdes ongi kõik kõige parem. ilus ja mugav elamine, bassein, suurepärane söök-jook... igati tsill. nopi aga oma väikse valge käega puu otsast viigimargu, viinamarju, virsikuid ja naudi kõike ümbritsevat :)

juba esimesel õhtul proovisime ära piero õlid ja veinid. üle prahi kraam!

teisel päeval käidi enamuse survel ära pisas. torn oli ikka sama viltu kui aasta tagasi. ilus muidugi kõik see väljak seal, aga üle kahe korra ei ole vast külastamist väärt...

lucca... lucca sai mulle kohe armsaks. selline väike hubane linnake, mitte liiga räige turistico.

kolmandal päeval austasime oma visiidiga castello di querceto veinimõisa. sealne pealik signore alessandro francois oskab samuti priimasid veine valmistada.

siena oli... ma ei saa jälle öelda muud. väga võluv linnake!

siis me vahepeal tsillisime villas basseini ääres ühe päeva ja ristorantetasime. et.. puhkus noh!

pärast seda firenze. üks mu lemmiklinnadest. silm puhkab.

sel õhtul tegime ise endale piero köögis süüa. muidu muudkui ristoranted ja esmaklassilised ristoranted. söö või lõhki! itaalia köök on üks mu suurimaid nõrkusi... aga meie puravikurisotto, karbid ja hiidkrevetid said ka esmaklassilised! magustoiduks oli mascarpone virsikute, maasikate ja vaarikatega. mmmm...

pärast magustoitu tuleb teadagi mis. kohvikeetmine lõppes meil seekord nii, et järgmisel hommikul olid platsis värvipotskadega töömehed, kes oma päeva päris raisku minna ei lasknud. see kohvikann plahvatas noh. ja see ei olnud üldse mingi väike pauk. terve köök oli kohvi täis! seinad, laed, mööbel, kõik! naera katki! kui krambid üle läksid, pesime puhtaks nii palju kui oskasime. aga valged seinad tagasi valgeks saada... seda me ei suutnud. kui piero'le asja selgitama hakati, ei olnud vaja rohkem, kui öelda, et "see kohv...", kui ta juba teadis: "... lendas õhku, jah?"

järgmisel päeval jälle veinimõis. ornellaia. päris kuulus nimi ja suur istandus ja ma ei taha üldse teadagi, mis need veinid seal maksid, mida me proovisime...

veel viimased peesitamised ja laupäeval, 27. augustil, jätsime colle verdega [pisar silmanurgas] hüvasti ja sõitsime milanosse. mõtlesime seal pisut ringi vaadata ja süüa selleks korraks viimane mõnus itaalia õhtusöök. läks tiba teisiti. meie kiduraid plaane korrigeeris sujuva liigutusega üks igavesti tõsine äiksetorm. välja me eriti ei kippunud. aga kõhud tühjad ja siesta alles poole peal! ükski ristorante ei nõustunud enne seitset meid teenindama. no deal. nii me siis maandusimegi mcdonaldsis. see oli mingile osale seltskonnast väga raskelt aktsepteeritav tõsiasi. loodetavasti ei hoia see häbi neid tänaseni öösiti üleval :D

viimase öö veetsime milano lennujaama lähistel first hotelis ja pühapäeva hommikul algas kojusõit. milano-praha-tallinn. suuremate viperusteta.

sedasi siis. romantiline oli. hea seltskond oli. natuke pruunim sain. ja kõht ripub mul nüüd mõnda aega üle püksiääre. aga ega ma ei kurda, kugeltki mitte! olen hoopis muhelev ja rahulolev natukeseks. nii vahelduse mõttes :)