you look good nakedhave you seen my glasses?

mul on see prillikandmine nüüd jälle tõsisemalt käsil. kaks nädalat ja natuke peale, nii kindluse mõttes. hirmharjumatu kõigi, minu enda jaoks ka. suur osa tuttavatest ei ole mind kunagi prillidega näinudki. ärge nüüd sellepärast väga ehmatage, eksole :)

ebamugav on. mulle pole iial meeldinud prille kanda. mind häirib juba see, et nad seal nina peal on, aga kõige rohkem ikkagist see lukuaugust piilumise tunne. üles-alla-külgedele vaikimisi ei näe ja asjad. eriti ebakindlaks teevad trepid. ma jõuan ühe tühise trepi jooksul kaks korda ehmatada, et nüüd astun valesti ja käin horisontaali. päriselus ei ole seda veel juhtunud [eks jõuab, aega on], aga minu selleteemalised kujutluspildid [featuring ninast purskav veri, klaasikillud näos jt] on üha elavamad...

tänasega saab õhtusse kolmas päev. loodetavasti ma harjun nende prillidega millaski lähiajal, kohevarsti oleks igati fain. keset päeva, järjekordse monitoripausi ajal köögis istudes veeretasin prille näpu vahel ja võitlesin vastupandamatu sooviga nad hellalt põrandale asetada ja katki astuda... ei, ega ma nüüd kõik need kaks nädalat [ja natuke peale] selle tühja asja pärast iniseda ei kavatse. sest edasise suhtes on mul hea tunne. prillid jäävad ka terveks. esialgu.