kuidas mind kositi

see juhtus käesoleva aasta 7. veebruaril, minu sünnipäeval. sel ettekäändel me töökaaslastega veinitasimegi. ja siis pärastpoole jätkus õhtu piduses meeleolus restoranis - kallimaga kahekesi. päris pump ma muidugi ei olnud, aga meeldivalt švipsis küll. kõik oli kena, kuni üks hetk teatas ta, et temal on mulle üks tõsine jutt. mille peale ma muidugi tõhusalt näost kaameks tõmbasin - et mis siis nüüd? et sellest ikka ei tule midagi? või mis? ei jõudnud veel kuigi palju musti stsenaariume silme eest läbi lastagi, kui meheraas oli juba laua alla ära kadunud. selle peale ikka taipasin, mis laadi jutt tulemas on. ootamatu oli see küll, tutvusime ju napilt 7 kuud tagasi. ei osanud esiti suurest üllatusest miskit teab mis mõistlikku vastuseks kostagi, aga päädis asi siiski sellega, et lubasin endale sõrmuse sõrme panna ja mehele minna.

ma siis hakkangi nüüd minema.