ma olen täiesti võimetu osutama mingitki vastupanu hernestele. kui neid on, pean ma nad kõik ära sööma. kõik viimseni. võimalikult kiiresti.
kui ma laps olin, käisime alu gängiga kõvasti herneraksus. oh juudas, me vedasime ikka kilekotitäite kaupa neid söödaherneid põldudelt ära. ise kartsime koledasti soolapüssi kibedat tabamust. teinekord sai suurest hirmust põllu äärde kraavi pikaligi visatud, kui keegi juhtus mööda sõitma.
aga soolapüssist veel enam kartsin ma ikka, et söön ennast hernestest katki. räägiti, et kui lehmad hernepõldu pääsevad, siis võib juhtuda, et nad söövad ennast lõhki. lollid loomad. ja hernes ju paisub ka. ega ma ei teagi, kas seda siis päriselt juhtub ka või...? kerge salahirm on säilinud.
järjekordne herneaeg on käes. järjekordne kotitäis on hävitatud.
11. juuli 2007
protect me from what i want
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 kommentaari:
Postita kommentaar