teeth [2007] võib ju isegi mõne naerupuksatuse välja meelitada [pigem küll naistel, kellele mõni mehepoeg liiga teinud], aga üldiselt on film siiski üsna nõrk. mitte hõrk, nõrk!
dr. godfrey: i imagine you have no idea what to expect.
dawn: not really.
dr. godfrey: well, don't worry. i'm not going to bit ya!
mul on mõned vahemärkused.
esiteks. olen hakanud hämmelduma selle üle, kuidas eestlased ilusa ilma saabudes õnnest ogaraks pööravad ja kui palju kõneainet selline tähtsusetu nüanss nagu ilm üleüldse pakub. sellest, et tulemas on hea ilm, vorbitakse süüdimatult lausa uudiseid!
siin [hispaanias siis] kipub taevaluukide avanemine inimesi pigem rõõmustama. uudistes tehakse ilmast juttu reeglina vaid siis, kui see inimestele otseseid kannatusi põhjustab - kui põud on veninud pikaldaseks ja eluks nii tarviline vesi otsakorral või kui uputab sedavõrd ohjeldamatult, et inimesed on sunnitud oma kodudest evakueeruma vms [ma tõmbaksin paralleele teadetega maailma erinevatest sõjakolletest]. jättes siinkohal vaatluse alt välja ilmateate enese [kus, muuseas, tihtilugu sajuga ähvardatakse, ehkki enamasti see pelgalt ähvarduseks ka jääb], eksole.
näib, et nende mõne kuuga siin päikese all on ilus ilm mulle nii enesestmõistetavaks muutunud, et ma seda enam eriliselt kõneväärseks ei pea. mis mõttes on oodata päikesepaistelist nädalavahetust? iga päev on päikesepaisteline ometigi!?! eriti haige on see, et ma ju mäletan küll, et olen säärast joovastavat rõõmu lihtsalt selle üle, et päike ennast natukeseks näitab, ise ka tundnud, kogu elu. ehk olen ma nüüd hoopis osakese enesest kaotanud sellega, et päike mulle aina paistab? :P
ärge saage valesti aru - päikese paitus on mulle ütlemata mõnus! ühtlasi on päike see, mida me siia otsima tulime. aga kui siis viskabki vahele mõne vihmase päeva, ei morjenda see küll kedagitki. kui, siis ainult neid eestlasi, kel siin vaid mõni päev ongi.
teiseks. ei olegi nagu õieti seda tundmust, et me eestist kuskile ära läinud oleksime. eriti sealtmaalt, mil me lõpuks koduselt internetiga ühendet saime. enne seda liikusime rohkem kohalikes internetiga varustatud kohvikutes ja mujalgi, kui end juba välja lohistatud sai... nüüd veedame hulgaliselt aega koduseinte vahel ja suhtleme peamiselt eestlastega eesti keeles. rääkimata sellest, et meie elamine eelnenud kuus nädalit eestlasi täis pikitud on olnud. justnagu mingisse veidrasse eesti lõunaosariiki oleks sattunud, kas teate.
kolmandaks. juba esimeste külaliste aegu tegime hiilgava avastuse - see tühine asjaolu, et me nüüd tegelikult siiski natuke eestist eemal elame, on kinkinud meile midagi hindamatut - ohtralt kvaliteetaega nende inimestega, kes meid külastavad. eestis oli kõigil alati kiire. paar tundi selleks ja teiseks puhuks ju näpistati, ent seda ei olnud eales nii palju kui nüüd, mil kõik, kes siin me lõksu jäävad, siia puhkama on tulnud. ja ennäe imet, puhkavatel inimestel on aega küll! on aega rahulikult einestada, veinikest tinistada, filmi vaadata, jalutada ja niisama tillida. minu pärast või lapsepõlve meenutada! hämmastav!
neljandaks. seoses sellega, et ma nüüd pikemat aega tööl ei ole käinud, ilmselt, on mul sootuks kadunud igasugune ajataju. ei, ma ei tea, mis päev meil täna on. kellaaega ammugi mitte. kuudegagi on keeruline! usina tööinimesena teadsin ma isegi seda, mitmes nädal meil parasjagu käsil on...
kerli - creepshow
empsi ja õeraasu panime eile õhtupoolikul tagasi eesti poole suunduvale lennukile ära. homme nad jõuavad teile sinna kohale. et te siis hellasti hoiate neid!
pärastpoole oli meil algatuseks puhta kurb see tillimine ja timmimine siin, ent mitmed õlled öö poole leidsime, et täitsa mõnus võib see olla, kui kõik me elamine jälle täieliselt me endi päralt on. pärast kuut nädalit! seda kaksiolemise rõõmu saame nüüd lausa kolm nädalit nautida :) kui just keegi äkitse sisse ei saja.
portugali-heietuste lõpetuseks veel üks ilus vaade algarvest, lagosest - pieteedipunkt:
faros pani meid imestama igreja de nossa senhora do monte do carmo [kiriku] taga paiknev 19. sajandil 1245 munga maisetest säilmetest ehitatud capela dos ossos [kontide kabel]. spooky!
kabeli kavandanud mungad pidasid tarvilikuks kõigile lihtsurelikele nende maise teekonna lõppemise asjaolu meenutada ning neid vooruslikku elu elama ehmatada. kabeli sissekäigu kohalt võib keeleoskaja veerida midagi sellist: peatu siin ja mõtle sellele, mis sind ees ootab...
teine põhjus, miks selline kabel püstitati, on aga märksa argisem - nimelt oli hädasti vaja jalust ära saada ühel kohalikul kalmistul puhkavate vendade jäänused, kui kalmistu asemele suurejoonelist pühakoda püstitama hakati.
sarnane, aga märksa suurem [enam kui 5000 inimese luude ja koljudega "ehitud"], kabel asub ka evoras. selle "nutika" idee läbi leidsid sealsed frantsiskaani mungad leevendust kohalike kirikute ja kloostrite kalmistute ülerahvastumise probleemile.
we bones here, for yours await...
põikasime oma portugali-tripi käigus läbi kuuendalt rahvusvaheliselt liivaskulptuuride festivalilt fiesa. festival toimub algarves pêra lähistel ja teemaks on käesoleval aastal hollywood.
millaski enne meite saabumist oli vist kõvemini sadanud - siin-seal kõpitses mõni skulptor oma taiese kallal ja taastas vihmavee poolt ära uhutud kujujuppe.
aga väga ägedad tegelased on sinna ehitatud! kas tuleb mõni tuttav ette ka? :P
lissabon... ei saa öelda, et see linn mulle pettumuse valmistanud oleks - lissabonis on tohutult palju ilusat ja huvitavat, see linn on kindlasti avastamist väärt. ja siiski, euroopa kauneim pealinn lissabon minu silmis ei ole. 1755. aasta kõikepurustav maavärin on linnale oma pitseri vajutanud. valus mõelda, milline oli suur lissabon enne seda. ent linna tänane nägu on minu jaoks selle traagilise sündmusega nii ammendavalt seletatud - mõistetav ju, et inimestel oli ennekõike vaja katust pea kohale ja mitte nii hädasti kaunist katust...
hoiatus kõigile nõrganärvilistele ja ekstreemsetele loomaarmastajatele: mõnel järgnevatest piltidest võib näha verd!
ega ma ise ka õieti teadnud, mida sest härjavõitlusest üldse arvata. pelgasin, et on mulle liig julm. käisimegi siis alustuseks vaatamas algajate härjavõitlejate võitlust algajate härgadega - novillada't. selle pisukese lootusega, et ehk ei ole härjad ainsad, kes koslepit saavad. nojah.
on julm, tõepoolest. verd lendab. ohtralt. kõigile härgadele, keda sa sel õhtul areenil näed, tehakse ots peale. sinu silme ees. on valus vaadata küll. esialgu. siis näed, kui leplikult ja rahulikult need loomad lõpuks enese saatusele alistuvad. enne seda võib aga hea õnne korral [peaaegu kindlasti!] nautida pinevat ja adrenaliinist pakkivat etendust - võitlust kahe võimsa vahel - soovitan kõigil vaadata, kui võimalus tekib! 
el tercio de banderillas
el tercio de muerte
el tercio de varas
plaza de toros de sevilla
härgadega võitlesid [igaüks kahe härjaga]: pedro carrero [21-aastane], salvador barberan [20, see sell punases, kes pea kõigil piltidel figureerib] ja ernesto javier "calita" [17] ning nende meeskonnad. salvador [ainsana!] teenis oma enesekindluse, julgete manöövrite ja täpsete torgetega välja publiku heakskiidu - lehvivate valgete taskurättide lainetuse. teised kaks erilist eufooriat ei tekitanud.
