siin on käinud tuhanded inimesed enne mind!

rannapäevale ei saagi järgneda muud kui rannaöö. seadsime ennast sisse kusagil bolonia ja tarifa vahel, militaartsoonis. meie pealik, adrian, mängis endamisi läbi stsenaariume, kuidas käituda, kui politsei meiega kurjustama peaks tulema, ning luges peale õpetussõnu stiilis: et te ainult hispaania keeles sõnakest ei iitsata! tehke nägu, et olete lollid turistid!

arvasime, et küllap ta teeb väikestviisi nalja. ei teinud. politsei tuligi. eks need neli kenasti teeperve pargitud autot äratasid piisavalt tähelepanu. õnneks oli sõjaväepolitsei [või mis iganes nad olid] lausa nii leebe [või nii osavalt ära räägitud], et meil lubati päikesetõusuni põõnata.

pean tõe huvides märkima, et sellest politsei öisest käigust ei tea mina küll midagi, olin selleks ajaks juba kustunud. küll aga kirjeldasid seda seika väga värvikalt teised tunnistajad. kahjuks ei saa ma kõiki üksikasju siin kajastada, ütlen vaid, et saime selle üle veel mitu head päeva naerda. eimis, siiani naerame :D

öö oli minu üllatuseks üsna jahe - õhukese fliistekiga lageda taeva all teab mis soe just ei olnud. kui see päästev päike siis lõpuks tõusis ja nii kirjeldamatult mõnusalt soojust pilduma hakkas, ei saanud me seda kuigi kaua nautida.

üsna kohe pärast päikesetõusu olid kohal kaks guardia civili esindajat, kes palusid meil [väga viisakalt palusid!] ennast kokku pakkida ja minekut teha. mida me ka tegime, mõistagi. nad nii ilusti palusid.