et homme on kõigi eelduste kohaselt oodata veel hullemat pohmakat kui tänane, tähendan parem heaga nüüd kohe siia üles oma üleeilehommikuse adrenaliiniplahvatuse loo.

nimelt juhtusin tol hommikul tööle tormates pealt nägema üht kergema sordi autoõnnetust, kus üks vähemalt keskealine meesterahvas oma igavesti uhke mersuga tagurpidi kaldega tänavast alla libises ning külg ees tänavaposti prantsatas. uks oli tal lahti, nii et meesterahvas ise kukkus autost välja ja jäi tolle posti ja oma selleks hetkeks enam mitte nii hinnalise parsa vahele koibapidi kinni.

sel ajal kui mina päästeteenistusse helistasin, püüdsid mõned sündmuskohale kogunenud mehed autot liigutada, ent üsna tulutult. et kannatanu käitus igati viisakalt ja elukene [vähemalt esialgu] ohus olevat ei paistnud, otsustasime autot mitte liigutada ja päästebrigaadi ära oodata. sama soovitas kohe ka päästeteenistuse operaator.

ei hakkagi luiskama, kuidas ma täiesti perfektselt rahulikuks jäin - veel tunni pärastki süda puperdas põues, aga niipalju võin küll tuututada, et vähemalt suutsin olukorda adekvaatselt kirjeldada ning päästjad õigesse kohta juhatada.

vist vähem kui 5 minuti pärast oligi kaks tuletõrjeautot platsis ja kohe nende kannul ka kiirabi. ei mingit molutamist, kiirelt asuti autot stabiliseerima, et kinnijäänu ikka turvaliselt auto ja posti vahelt kätte saaks.

olukord näis olevat kontrolli all, nii et kasutasin kaost ja hiilisin minema. oma tavapärasest rongist arvasin end küll maha jäänud olevat, aga järgmisele lootsin jõuda. ja ennäe imet - minu rong jäi just parasjagu nii palju hiljaks, et sain õigele rongile ega jäänudki tööle hiljaks kohe esimesel päeval pärast puhkust. ma veel räägin sulle sitsiiliast, aga seekord siis selline lugu.

ei saa mina mitte aru, mis pagana valemiga ta seal niiviisi libisema sai! teisalt ka omajagu õnnelik õnnetus - vigastused ei olnud vast teab mis tõsised [kannatanu kinnitas, et luud-kondid on ehk terved] ning alternatiiv kõnnitee äärses postis peatumisele oleks olnud tipptunnil peatänava liiklusmölluga liituda ja mõne teise autoga [mille liikumiskiirus oleks olnud märkimisväärselt suurem posti omast] kohtuda, ehk isegi autost sõiduteele kukkuda ja üle sõidetud saada...

ehjah, oh seda ilmaelu-elukest!

leave the gun. take the cannoli.

sicilia, 19.10.2010 - 26.10.2010

tempio di ercole, valle dei templi, agrigento

käisime vahepeal kiirel, ent erakordselt tõhusal sitsiilia ringreisil. kuue ja poole päevaga saarele tiir peale. kõlab ehk pisut pööraselt, aga meile sobis nii väga hästi.

teatro greco, taormina
tempio e, selinunte
sitsiilia on üks üsna omanäoline saar. rääbakam kui mandri-itaalia, aga ikkagi kuidagi puhtam, siiram, vahetum.

vaadata, nautida ja kogeda on palju - kõik see ülevoolav barokk, vaimustavad antiiktemplid ja -teatrid, meeleolukalt pulbitsevad merelinnad ja suikunud mägikülakesed...

corleone
toit on sitsiilias taevalik - sõime seal veedetud päevade jooksul vaid pastat ja mereande ning häda korral ka pizzat [seda lihtsalt oli alati võtta] - kohalikke hõrgutisi niipalju kui mahtus. itaalia õlu on samuti hirmus hea - nii hea, et liigagi tihti ei tulnud üldse pähe veini juua!

letojanni
ahh, ja cannoli! jumalik! neist ricotta täidisega tuutudest sai lõpuks üsna küllalt alles viimasel päeval, mil ma mõne tunni jooksul kolm tükki kinni pistsin. seda on palju, usu mind - cannolid on suured, magusad ja rammusad!

cannoli
mõistagi ei pääse [ja polegi vaja] itaalias jäätisest! see tume [peaaegu musta värvi] ja tummine cioccolato fondente ei unune mul nüüd kaua, ehkki maitsete valik oli lai...

lisaks on sitsiilias menukad kõiksugu mandli- ja pistaatsiamaiused, aga ka antiikšokolaad, mille poolest modica linnake täna kuulus on.

kalalett siracusas:
sitsiillased on nii paljus siiski ehedad itaallased - neile meeldib elavalt žestikuleerida, patseerida ja end eksponeerida, ning igast mööduvast avatud autoaknast pahvatab sõõrmeisse eestlast [kui sa just ei ole juba oma eluajal legendaarne a. s.] lämmatav parfüümipilv.

naljakas, londonis viibides ei arva ma tegelikult üldse, et inimesed siin välimusele vähe tähelepanu pööravad. üsna vastupidi - city tänavatel kõnnib palju maitsekalt riietatud-sätitud inimesi, arvan ma. järjekindlalt ignoreerides tõsiasju, mida ma ju tean küll.

selleks, et jälle meelde tuletada, kui kaugele maha jäävad inglased itaallastest, kui asi puudutab moodi ja stiili, tuleb ikka itaaliasse minna. hetkega selgub, et iga imetillukese poe vaateaknad on maitsekamad ja harmoonilisemad kui londoni suurimate ja mainekamate kaubamajade omad, rääkimata inimestest tänaval! kohe ilus vaadata!

liikluses on sitsiillased mõnusad maniakid - piisab vaid sekundi murdosakeseks kõhklema jääda, kui sulle kõrvaltänavast juba kolm autot ette keerata on jõudnud.

siracusa
ragusa
ragusa ibla
mazara del vallo

marsruut:
trapani - segesta [B] - selinunte [C] - marsala - erice - palermo [E] - monreale - corleone [F] - cefalù [G] - novara di sicilia [H] - taormina [I] - etna [J] - acireale - catania [K] - siracusa [L] - noto [M] - modica [N] - ragusa - agrigento [O] - caltabellotta [P] - sciacca [Q] - mazara del vallo - trapani [R]

skoor:
~1500 kilomeetrit / ~900 miili
~1500 pilti

lennujaamas veel viimased südamekujulised [awww...] juusturaviolid naha vahele ja tulimegi jälle tagasi kodusesse londonisse ära.

tagasitee kulges üle alpide:


see oli mul kolmas kord itaaliasse sattuda, ent sitsiiliasse ei olnud varem jõudnud. viimane itaalia reis jäi aastasse 2005, millest pajatasin pisut siin ja seal. esimene kord külastasin itaaliat aastal 2004 - veel enne, kui see blogi siin ilmavalgust nägi.

järmisel korral sitsiilias:
- veedaksin veel mõned päevad catanias ja külastaksin kuulsat kalaturgu
- roniksin uuesti etna otsa, seekord ikka nii kõrgele kui saab
- pühendaksin veel mõned päevad lõuna-sitsiilia barokklinnakestele [siracusa, noto, ragusa, modica], seekord jäid nad pisut liiga kiirelt selja taha
- trapanit naudiks veel, ehk isegi päevavalges? :D

to be continued...

10.10.10

ilus kuupäev, aga mitte üksi! ilus päev :)