i'll describe the way i feel you're my new achilles heel

ikka tuntakse huvi, et mida me siin siis teeme ka. ei midagi erilist, tegelikult. aga ma siis kirjutan natuke oma tavapärasest päevast.

hommikuti magame nüüdsel ajal kaua. me nimelt armastame õhtuti hilja üleval tillida, sest ööd on meil siin ütlemata sumedad. miski ei sunni varakult tõusma ka. no kuskil 12 paiku ehk ärkame. esimese asjana lohistan ma ennast rõdule ja ohkan, et krdi äge ikka, et me siia tulime. siin on nii mõnus!

siis ma naudin niisama vaadet ja päikest ja hommikukohvi, mis vahepeal imetabaselt valmis on saanud. piima ja suhkru asemel panen vahelduseks hoopis hea portsu vanillijäätist. söön hommikust. kastan lilli. vaatan, mis linnud teevad ja mis uusi naabreid meile vahepeal siginenud on.

meie maja on mäe veerel, nii et alumise maja tagahoov on meil kenasti peo peal. seal elavad hipid ja 8 kassi. ega tegelikult küll ei tea, kui palju neid kasse seal on, aga üle selle korraga neid toidukausi ümber nägema juhtunud ei ole. need kassid siis teevad meile siin trianglit aeg-ajalt. üks on väga agressiivne ja kipub teistele kallale ja need teised siis karjuvad tal käes looma moodi.

selle maja ülemises osas ühes augus elab varblaste pere. need on ka ühed üsna lärmakad tegelased. kui mõni tilluke kanaarilinnuke siiakanti lõõritama satub, on varblastel kohe eriti tige kisa lahti. eks kaitsevad oma pesa ja poegi.

kell 13.15 käib postiljon. millalgi pärast seda tirin ma jalad tagumiku alt välja ja kõnnin trepist alla postkasti juurde, et vaadata, kas meile ka midagi on. mõni päev on ja mõni teine päev jälle mitte. täna tuli kaks kaarti soomest, tuju läks kohe veel paremaks kui ta enne oli. mulle hullumoodi meeldib postkaarte saada! saadetagu mulle postkaarte!

siis me tillime niisama. kui on natuke jahedam või tuulisem päev, siis kannatab ehk natuke rõdul päikesevannis raamatut lugeda. viimasel ajal küll mitte, liiga palav on. peaks minema randa, seal saab palava päikese käest jahedasse merevette pakku... aga homme ehk, täna küll ei viitsi...

et ammu juba puha pealelõunane aeg, siis hakkame õlut jooma. mõni päev valmistan endale ühe imelise kannutäie sangriat, aga siis olen sunnitud selle kõik üksi ära jooma, sest mees jääb endale kindlaks ja joob ikka õlut edasi. loodetavasti ei saa meist mingeid kangeid alkohoolikuid siin sedasi...

kui kere heledamaks kiskuma hakkab, siis kokkame. meil on nüüd grill ka, nii et võib-olla grillime liha. õhtustame rõdul. kui on tahtmist ja tuju, siis vaatame mõne filmi. olengi mõelnud, et ehk postitan tagantjärele üht-teist filmide kohta. mida mul siin ikka targemat teha...

kui on vaja kuskil käia / midagi teha, siis tegelemegi nende asjadega. palju neid pole.

päikeseloojangu ajal olen ma jälle rõdul ahhetamas, et pagana äge ikka, et me siia tulime. vahemere lainete müha on nüüd ka palju paremini kuulda, päevasel ajal kipub ümbritsev melu seda summutama.

ongi üsna kõik. idüll, noh!


placebo - special k

he is the cheese to my macaroni

üle ilmatuma igaviku [viimane oli little miss sunshine, mis ei olnudki ju tegelikult nii ammu...] üks tõeliselt nummi film! juno! mulle see formaat, mis [minu jaoks] sai alguse love actuallyga, ikka väga istub. südamik + nutikas + arutu = geniaalne!

juno: i'm pregnant.
paulie: what should we do?
juno: well, i should just... i was thinking i'd just nip it in the bud before it gets worse. because they were talking about in health class how pregnancy... it can often lead to an infant.
paulie: typically, yeah... yeah that's what happens when our mothers and teachers get pregnant.

juno: i think i'm in love with you.
paulie: you mean as friends?
juno: no... i mean for real. 'cause you're, like, the coolest person i've ever met, and you don't even have to try, you know...
paulie: i try really hard, actually.

happiness is only real when shared

into the wild [2007] on liigutav film. pilkupüüdev ja eemaletõukav, kergemeelne ja sügavamõtteline, armsalt soe ja kärekülm, helge ja masendav. see film läbib nii laia tunnete skaala, et kõiki neist ma siinkohal loetleda ei püüagi.

loo lõpp oli minu arvates väga leidlik! kõlab naljakalt, arvestades asjaoluga, et tegemist on tõestisündinud looga, aga hey, elu ongi teinekord selline... beyond your wildest dreams! mis nüüd, konteksti asetatuna, kõlab jällegi naljakalt ja see pole just see, mida ma silmas pidasin, aga.

see film on üks neist, mis vabalt võib hinge minna. seal on ilu. on meeletutes kogustes metsiku looduse vaateid, mis hetkeks hingata ei luba, on enese- ja idealismi otsinguid, on julgust loobuda ja hüljata kõik. on elutarkust ja uskumatut, lausa saatuslikku rumalust. on vince vaughn! kellele siis vince hinge ei poeks!

wayne: outdoorsman. what's your fascination with all that stuff?
christopher: i'm going to alaska.
wayne: alaska, alaska? or city alaska? because they do have markets in alaska. the city of alaska. not in alaska. in the city of alaska, they have markets.
christopher: no, man. alaska, alaska. i'm gonna be all the way out there, all the way fucking out there. just on my own. you know, no fucking watch, no map, no axe, no nothing. no nothing. just be out there. just be out there in it. you know, big mountains, rivers, sky, game. just be out there in it, you know? in the wild.
wayne: in the wild.
christopher: just wild!
wayne: yeah. what are you doing when we're there? now you're in the wild, what are we doing?
christopher: you're just living, man. you're just there, in that moment, in that special place and time. maybe when i get back, i can write a book about my travels.
wayne: yeah. why not?
christopher: you know, about getting out of this sick society. society!
wayne: [coughs] society! society!
christopher: society, man! you know, society! cause, you know what i don't understand? i don't understand why people, why every fucking person is so bad to each other so fucking often. it doesn't make sense to me. judgment. control. all that, the whole spectrum. well, it just...

mulle meeldib mõelda, et ehk leiab mõni õnnetu ja eksinud hing sellest filmist enesele mõtteainet. ent ka kõigi teiste aega into the wild juba ei raiska!

minu mosaiik

reeglid:
a. kirjuta iga küsimuse vastus flickri otsingusse
b. vali üks pilt esimeselt lehelt
c. kopeeri pildi url fd’s mosaic maker’isse

küsimused:
1. mis on sinu eesnimi?
2. mis on sinu lemmiktoit?
3. millises keskkoolis käisid?
4. mis on sinu lemmikvärv?
5. kes on kuulsus, kellesse armunud oled?
6. lemmikjook?
7. unistuste puhkus?
8. lemmikmagustoit?
9. kelleks tahad suureks kasvades saada?
10. mida sa armastad siin elus üle kõige?
11. üks sõna, millega sa ennast kirjeldad?
12. sinu flickri kasutajanimi.

via daki.

when you feel like everyone wants to kill the unicorn vol 2

luiged alu tiigil septembris 2007

taevas tänatud, tänaseks on tuvastatud, et eilse loo autor preili dagne kõige lihtsamal ja labasemal kombel keskmist eesti ajakirjanikku teeb. kontrollimata faktide [et mitte öelda lausvalede] harjal lenneldes ja ümbritsevate inimeste hingevalu toel enesele paremat positsiooni rabades. edu!

taevas tänatud, minu usk inimestesse ei ole veel määratud lõplikult kaduma.

when you feel like everyone wants to kill the unicorn

luiged alu tiigil septembris 2007

üks lugu puudutas mind eile nii valusasti. eesti uudiste lugemine teeb sageli haiget rohkem kui sealt väärilisi infokillukesi üles noppida annab, aga mitte sellest...

olen alus kasvanud - see on minu lapsepõlvemaa. luiki, neid suursuguseid ja imekauneid linde sealsetel tiikidel, olen kogu elu imetlenud.

nii lõpmata kurb on, et alus enam luiki ei ole.

nii lõpmata kurb on tunnistada, et minagi usun, et on parem, kui neid seal enam kunagi olema ei saa. ehkki, nii lõpmata kurb oleks, kui ühel ilusal päeval taas alusse naastes seal kunagi eksisteerinud luikede, pargi ja mõisa nii täiuslikku harmooniat enam nautida ei saaks.

ent kõik see ilu ei kaalu üles ega õigusta seda, kui abitud linnud niiviisi surema peavad. või niiviisi elama. rüüstatud pesa üha uuesti üles ehitama. lõhutud munade ees nõutult ahastama. tapetud poegi leinama...

nii lõpmata kurb on, et mitte üks vägi maailmas ei suuda ohjeldada väikeseid jõhkraid poisse.

ma küll kahtlen selles, et mõni inimene tahtlikult luige tappis, aga tean päris kindlasti, et just selliste väikeste julmurite tõttu ei ole luiged alus iial rahus elada, pesitseda ega järelkasvu eest hoolitseda saanud.

nii lõpmata kurb on.


ladytron - runaway

meil on siin ikka tõeliselt vedanud oma elamisega - meie rõdu ja elutuba avanevad õhtupäikese poole ja sellised päikeseloojangud on siin üsna tavalised. ma naudin neid piiritult :)

selle vaate monteerisin kokku kolmest portree formaadis võetud kaadrist. lihtsalt, et huvitavam oleks, i guess.