when you feel like everyone wants to kill the unicorn

luiged alu tiigil septembris 2007

üks lugu puudutas mind eile nii valusasti. eesti uudiste lugemine teeb sageli haiget rohkem kui sealt väärilisi infokillukesi üles noppida annab, aga mitte sellest...

olen alus kasvanud - see on minu lapsepõlvemaa. luiki, neid suursuguseid ja imekauneid linde sealsetel tiikidel, olen kogu elu imetlenud.

nii lõpmata kurb on, et alus enam luiki ei ole.

nii lõpmata kurb on tunnistada, et minagi usun, et on parem, kui neid seal enam kunagi olema ei saa. ehkki, nii lõpmata kurb oleks, kui ühel ilusal päeval taas alusse naastes seal kunagi eksisteerinud luikede, pargi ja mõisa nii täiuslikku harmooniat enam nautida ei saaks.

ent kõik see ilu ei kaalu üles ega õigusta seda, kui abitud linnud niiviisi surema peavad. või niiviisi elama. rüüstatud pesa üha uuesti üles ehitama. lõhutud munade ees nõutult ahastama. tapetud poegi leinama...

nii lõpmata kurb on, et mitte üks vägi maailmas ei suuda ohjeldada väikeseid jõhkraid poisse.

ma küll kahtlen selles, et mõni inimene tahtlikult luige tappis, aga tean päris kindlasti, et just selliste väikeste julmurite tõttu ei ole luiged alus iial rahus elada, pesitseda ega järelkasvu eest hoolitseda saanud.

nii lõpmata kurb on.


ladytron - runaway