and the air is pure menthol

but business is so boring

hostel [2005] on üks kole film. selline, kus nii kaheksa- või kümneaastased lapsed lömastavad rõõmu ja lustiga mõne kolba teades, et "vääriline" tasu - terve pakk nätsu - on ootamas. [kusjuures, bubble gum gang'i liikmeid mängivad täitsa ehtsad tänavalapsed ja puha.] valus. ja ega see inimeste lõikumine ka päris minu teema ei ole ikkagist. iuu...

soft? soft on you maybe

you look good nakedhave you seen my glasses?

mul on see prillikandmine nüüd jälle tõsisemalt käsil. kaks nädalat ja natuke peale, nii kindluse mõttes. hirmharjumatu kõigi, minu enda jaoks ka. suur osa tuttavatest ei ole mind kunagi prillidega näinudki. ärge nüüd sellepärast väga ehmatage, eksole :)

ebamugav on. mulle pole iial meeldinud prille kanda. mind häirib juba see, et nad seal nina peal on, aga kõige rohkem ikkagist see lukuaugust piilumise tunne. üles-alla-külgedele vaikimisi ei näe ja asjad. eriti ebakindlaks teevad trepid. ma jõuan ühe tühise trepi jooksul kaks korda ehmatada, et nüüd astun valesti ja käin horisontaali. päriselus ei ole seda veel juhtunud [eks jõuab, aega on], aga minu selleteemalised kujutluspildid [featuring ninast purskav veri, klaasikillud näos jt] on üha elavamad...

tänasega saab õhtusse kolmas päev. loodetavasti ma harjun nende prillidega millaski lähiajal, kohevarsti oleks igati fain. keset päeva, järjekordse monitoripausi ajal köögis istudes veeretasin prille näpu vahel ja võitlesin vastupandamatu sooviga nad hellalt põrandale asetada ja katki astuda... ei, ega ma nüüd kõik need kaks nädalat [ja natuke peale] selle tühja asja pärast iniseda ei kavatse. sest edasise suhtes on mul hea tunne. prillid jäävad ka terveks. esialgu.

move cause move you should

uujee, sport kikib! eritiveel meeleheide, tujutõstmine ja naljavise. kõikselemmikumad alad mul. teen trenni iga päev :)

i'm gonna save it for you

eesti muusika karikas eesti televisiooni 1. stuudios:
slide-fifty vs jüri homenja

but then godzilla comes

eile rokikohvikus. depoo esitles oma debüütplaati amazing! mõnusalt haige plaat on.

külalistena astusid üles slide-fifty, aides ja leech. verd pritsis, mikrid lendasid, kitarrekeeled purunesid ja kene kaotas lõpuks viimsegi oma häälest... aga muidu oli booring.


unbelievable: kostja [aides]
giving a holy show: fumie [depoo]nothing fake here. päris õõvastav vaatepilt oli. kusjuures. see oli depoo teine live sel õhtul. kolmas veel ees...

shokolaad, õumaigaad

mina selles nüüd küll süüdi ei ole! [et ma ennast shokolaadist triiki täis ahmisin.] see tuli mulle täitsa ootamatult ju.

asi oli nii. finantsistid viisid meid ristorantesse. ühe projekti edulise lõpu puhul kõlli tegema. niiöelda. ehk ka pisut sööma, arvasin ma. aga! finantsistid on ühed vanad rebased! neil kohe kuri plaan. et kui inimesed juba ühte ruumi kokku saadud on, siis ei saa lasta ajal päris raisku minna. tuleb ikka miskine koolitus ka sisse surada. minu õnn, et seekord shokolaad teemaks valiti.

üks muhe noorsand [ju ta kokk oli. põll ees ja puha. nimeks rain] siis näitas meile ette ja taha, kuidas neid trühvleid ikkagist tegema peab. ja shokolaadifondüüd! siis me panime ka põlled ette ja tegimegi neid trühvleid. igasuguseid. said nii ilusad ja head! ja fondüü! eritiveel sinihallitusjuustuga! imehea! :)

ja ei ole see asi nii keeruline ühti. [mulle miskipärast paistis olevat. kaugelt vaadates.] mkm. võib kodus sõpradega ette võtta küll. lõdva randmega.

for my heart i watch you killyou always have you always will

isver-susver. katsu sa siis kainet mõistust säilitada. või veel!

pöörane-pöörane-pöörane saab see kõik olema! suve algus vististi eriti [aga ega keegi ei luba ka, et pärastpoole lihtsamaks läheb]. the prodigy, rabarock, bullet for my valentine, metallica, deftones, pluss veel kõik need meite väiksemad vidinad-pudinad. ja siis nad teevad neid festivale igal pool. mõnele neist peab ilmtingimata sattuma. exit festival läinud suvel oli küll väga nummi. ja see selline tillu veel. eks oleneb, millega kõrvutada, muidugist.

metallica poiskadega ma kord juba kohtusin. 29.06.1999 tallinna lauluväljakul. 390 raha küsisid nad selle romantika eest. fight fire with fire põletas kõikse valusamalt. mind isiklikult. ohjah... sõnaga, kui keegi kuskil üldse second date'i väärib, siis justnimelt metallica! noorus ja asjad, junõu... ei, kirevase päralt, kõike tahan! mitte ühtegi ei saa käest ära anda. mõtle, mispidi tahad. kuidagitkimoodi ei saa.

seega siis. käesolevaga panen ennast müüki. meibi tahad tunniks või paariks, beibi? :P


taevas, kuidas tahaks suve! pikutaks murul, libistaks õlle, piiluks bändi ja laseks päikesel silma paista. ma juba tunnen kõige selle lõhna. ausalt ka!

we are here to change the world!

appimisnunnu. ma nüüd hakkasingi ette kujutama, et ma olen ka indigo. kes siis ei tahaks ennast tähelapseks mõelda? :)

free your mind and your ass will follow

täna kümme aastat tagasi...

... kaotasin ma süütuse. ja ma kavatsen täie tõsidusega sellest kirjutada nüüd. see lihtsalt on minu jaoks oluline. ei maksa sellepärast veel minestama hakata, eksole.

see süütuse teema oli minu jaoks ikka üsna big deal. oli ütlemata oluline jääda puutumatuks täpipealt selle päevani, mil tunned, et just nüüd on õige aeg ja õige inimene ja kõik õige. oli ütlemata oluline, et see saaks olema võimalikult valutu, ehk isegi meeldiv kogemus. mis sisuliselt tähendas seda, et akti eelduseks olid suured tunded.

eks see süütuks jäämine oli ju kohati keeruline ka, ilus tüdruk nagu ma olin. mõni mees läks ikka täitsa endast välja selle ei-ma-ei-saa-jutu peale. ja siis see uudishimu tahtis teinekord ennastki tappa. [ma olen tänaseni veendunud, et just uudishimu on see, mis mulle ühel päeval saatuslikuks saab.] pidasin siiski vapralt vastu. mõneti olen ma sellega väga rahul. eriti nüüd. toona, süütusest lahti saades, oli esimene emotsioon, mis mind valdas, meeletu kahjutunne "raisatud" aja pärast. oleks ma teadnud, KUI mõnus seks on, oleks ma süütuse kaugelt ülehinnatud vooruste listi lükanud ja selle asjaga ammugist algust teinud. õnneks ma ei teadnud.

aga ok, alustan algusest. tutvusime taaviga 1995. aasta veebruaris suvalisel diskol kohila tollases night club'is [kuhu ma ei oleks tohtinud üldse pääseda, vanusepiirang oli 16 aastat]. ta pidas mind kellekski meeldivaks tütarlapseks, kellega enne tantsinud oli, ja kutsus "uuesti" tantsima. [seda segiajamise asja ta tunnistas mulle alles aastaid hiljem. mina, naiivitar, olin kõik aeg arvanud, et mu ilusad silmad poisi ära võlusid or smth :D]

noo, tõmme oli tuntav. ja vastastikune. aint et mul oli vaja pipardada ja paganama tuhkatriinut mängida. oma nime ma talle ei ütelnud, telefoninumbrist rääkimata. pärast muidugi kahetsesin kibedalt. või noh, mis kibedalt, ega ma poisse südamesse ei võtnud siis veel. [plaan oli selline, et kuskil 25. eluaastani tsillin niisama ja naudin elu. ja siis võtan mingi mehe endale.] pealegi, taavi oli must 10 aastat vanem ju. see tegi ettevaatlikuks. eks ema oli maalinud neid pilte, kuidas vanemad mehed käivad vilavate silmadega ringi, haarates kinni igast võimalusest noori tüdrukuid ära kasutada.

igastahes. mõned kuud hiljem sattusin suhtlema ühe teise kohila poisiga [neid tasapisi ikka tilkus mu tutvusringkonda, kohilas näis olevat palju ilusaid poisse]. mingi jutu sees tekkis täiesti ohutu variant nii muuseas küsida, kas ta taavit teab. poiss läks õnge ja küsis üle, kas ma "seda" taavit mõtlen. kindel ei olnud miski, aga üks proovimist väärt perekonnanimi ometi teada :) edasi oli lihtne. number ju telefoniraamatust võtta. valetasin taavile, et mu nimi on veronika [taevas teab, miks just veronika], lobisesime niisama. maast ja ilmast. kõigest. päeval ja ööl. tunde. rekordiks jäi vist kuus tundi. enamasti ronisin koos telefoniga esikukappi. seal oli pisut privaatsem ja mugavam neid tunde mööda saata. tulitavad kõrvad oli suurim mure, mis ma ette näidata sain. emal oli miskipärast kõvasti kurjustamist.

[sellest helistamisest võiks täitsa omaette jutu kirjutada. kogu meie noorus möödus ju poistele helistades. telefoniputka töötas sellise nipiga, et sai lõputult tasuta helistada. kui oli igav, otsustasime plikadega, et lähme sinna, kuhu jalad viivad. viisid telefoniputkasse. alati. seal me siis narrisime kõiki neid poisse. ja mitte ainult poisse. igast totakaid situatsioone mõtlesime välja. helistasime suvalistel numbritel ja ajasime inimesi marru.]

pool aastat sai sedasi räägitud. jupphaaval ma ikka reetsin, et ma see-tüdruk-sealt olen, mida ta ammugist aimas. siis millaski saime jälle kokku ka. koos sõpradega, üksi ma veel ei tihanud. ta oli ju endiselt must 10 aastat vanem. kuigi, üsna varsti see enam ei lugenud. jaanuaris 1996 hakkasime ametlikult "käima". minu 16. sünnipäeval suudlesime ja kuu aega hiljem... kuu aega hiljem oli nii.

ega taavi ikka kõiki asju ei teadnud veel, kaugeltki mitte. ma ju püüdsin endast head muljet jätta :D sõnaga, seda ta ei teadnud, kui kehvad on lood minu silmanägemisega. tema juuresolekul ma prille ei kandnud, läätsedest ei osanud siis veel unistadagi. eks igast koomilisi situatsioone tuli ette selle valehäbi tõttu. nt kinos tuli kõvasti improviseerida. aga mul on hea fantaasia, ma tulin toime. autoga oli ka ilmtingimata vaja ringi paarutada. mulle ju hirmsasti meeldis [eimis, siiani meeldib] autoga sõita. taavil jälle polnud midagi mu õpetamise vastu. [see ajas mind endamisi naeru kihistama, sest eks neid autosid oli juba mõlgitud selleks ajaks.]

sellel 7. märtsi ööl olin taas mina tema rohelise žiguli 06 roolis. mõtlesime kodila baari minna. öösel keski ühe paiku vast. käre talv oli, meetrised hanged ja krõbe külm. silmanägemist mul suurt ei olnud, sõiduoskust ammugi mitte. tglt oli libe. mõnisada meetit enne kodila risti vantsisid kaks noorsandi ja viipasid, tahtsid küüti saada. meie aga eelistasime omaette olla. möödudes lehvitasime poistele sõbralikult. ja siis kodila ristis sõitsin ma teelt välja. küllap ma pidurdasin pisut liig äkiliselt. aga ei hullu. just sinna, kuhu me põrutasime, olid lumevallid kokku lükatud. panime ühest üles, tegime väikse lennu ja maandusime hange. 10 senti liikusmärgist. ihuliikmed jäid terveks, aint et mul hing värisemas sees. et nüüd ta kindlasti pahandab mu pihta ja läbi kõik see ilus romantika. mehed ja nende autod ju.

lund oli sedavõrd ohtralt, et saime vaevu ühe ukse lahti. ronisime siis välja olukorda hindama ja leidsime selle ütlemata naljaka olevat. nii me siis naersime seal, kõveras keset ristmikku. kõik mu hirmud osutusid alusetuteks. see mees ei hoolinud oma autost nii palju, et sellepärast mossitada. küll aga oli vaja see sealt hangest kätte saada. ümberringi ikka öö. nüüd jõudsid poisid ka kohale. need, kellest me mööda sõitsime. irvitasid, mis nad irvitasid, sealtkandi poisid olid, teadsid meile suuna kätte näidata, kustpoolt abi võiks leida. vaja oli traktorit. pakkusid, et ühest paari kildi kaugusel asuvast talust võiks ehk leida. kõmpisime siis sinna.

imelikul kombel oli pererahvas veel ärkvel. see talu jättis mulle, korteris kasvanud maalapsele, kustumatu mulje. seal elasid inimesed ja sead. kõrvuti koos. ses mõttes, et sead olid ka toas. pööraselt külm oli ju, sellepärast vist. pidasime siis pererahvaga aru. alguses oli ainult perenaine, kuri selline. muudkui pinnis, et mis meil ikka juhtus ja kas sai napsuse peaga sõidetud ja et peremees olevat politsei ridades ja veel kurjem kui perenaine ja karta on, et ta kohevarsti tuleb. osutusime sitketeks, jäime enda loo juurde. mis seisnes põhimõtteliselt selles, et tee oli libe.

peremees osutus siiski ülimalt meeldivaks meheks. lükkas traktorile hääled sisse ja tuligi appi. meite roheline žigull oli muidugi kõvasti kinni seal hanges. esimesel katsel tõmmati köis katki. teisel [topeltköiega siis juba] rebiti auto küljest [no sealt alt kuskilt] mingi jupp ära [see, mille külge köis kinnitatud sai, noh]. maiteagi, mitmendal katsel me selle auto kätte saime. igastahes saime. läks käima ka ja puha. eks ta tiba kortsus oli. neid plastmassist iluvõre juppe on mul tänaseni alles. kuskil.

baari minema me enam ei hakanud. kell oli juba palju ka, varsti hommik käes. läksime siis minu poole, kaisus maganud olime ju ennegi. aga sel korral kaotasin süütuse. ja mitte niipalju süümepiinade pärast, nagu arvata võiks. pigem oli läbielatu mulle kinnitust andnud, et aeg ja inimene ja kõik on õige. mingit hirmu ega kõhklust enam ei olnud. mitte raasugi. adrenaliinilaks vististi. läksin sel ööl nii julgeks kätte ära, et tulin kapist välja ja tunnistasin üles, et ma prillipapa olen.

sealt edasi tuli armastus. kõik mu ilusad plaanid [olen-vaba-sahmin-ringi] lendasid vastu taevast. pea 8 aastat olime koos. taavi on endiselt üks kõige kallimatest. hea sõber ja alati olemas. esimene armastus ju ka. täna, õhtupoole, helistab üks meist teisele ja siis me jälle naerame selle kõige üle ja meenutame vanu aegu.

heldus, nii pikk jutt sai. ja ei teragi õpetlikku. või ei, kõigile veel süütutele tütarlastele tahtsin ma südamele panna, et on küll mõtet oodata selle kiire asjaga. see on seda väärt.


täna seitseteist aastat tagasi...
... suri isa. puhka rahus.


täna kakskümmend viis aastat tagasi...
... sündis see poiss, kellega ma esimest korda suudlesin. musi sulle :*


selline päev siis.

kuid ma tean ju sind su varjuküll sa harjud kui ma karjun

vampires are make believe, just like elves and gremlins and eskimos

igast trikid-imenipid läksid käiku seal. ilmselt. me küll eriti ei näinud neid. aga tühja! need poisid olid way liiga paksult riides niiehknii.

kõikse julgemad aga kelgutasid. kiljudes. sinna mu hääl jäi. paluküla hiiemäele. koos kõigi nende kelgujuppidega. kelgutamine on väga hevirokk! lumeinglid tegime ka ära. selline lüüriline pühapäev :)

poiskad külmetasid. va vereringetud.

what a mess!

vahel lihtsalt peab koristama. viskama kus kurat kõik need kasutud ja mõttetud asjad. eriti riidekapist ja peast ja südamest. riidekapiga on ju veel lihtne, eksole...