when i think that i'm over you i'm overpowered

jazz'n motion vol 8:
op:l bastards & roisin murphy
@ rock cafe [29.01.2008]

legendaarse [?] soome elektro-punk trio op:l bastards'i etteaste aegu juurdlesin ma pisut paaniliselt: appi, miks ma siin olen? neis kohati küll oli midagi, ent sealsamas jälle kiskus kõik liiga kommiks kätte ära...

ent diskodiiva roisin oli šikk! stiilne, intrigeeriv, sensuaalne, julge ja samal ajal võluvalt häbelik - ma ei suuda iial mõista, kuidas selline kooslus elab või kuidas see üldse võimalik on... aga minu silmis on just selline üks ütlemata sümpaatne isikuomaduste komplekt - minu lugupidamine! kui ma ise suureks saan, kui ma seda ükskord aduda suudan ja järele ahvida oskan, siis ma hakkan ka roisin murphy'ks.

ta oli ikka uskumatult nunnu! ja tal ei olnud tissivesti! ja tissid olid ka nunnud. nunnud napid tissid :)

huvitavad kostüümid, aksessuaarid ja peakatted, aga ka sulnid taustalauljad ja õdusad tantsusammud lisasid tervikule veelgi soojust ja südant, mistõttu mina lõpuks küll päris rahul olin.

heikki leisi ja lynne, sipsicu klõpsud.

korraldajate kapsaaeda: rc oli ebameeldivalt täis müüdud. ebameeldivalt.


roisin murphy - overpowered

and i think to myself what a wonderful world

seni ei ole ma veel eksinud kohta, kus mulle meeldinud ei oleks, tõesõna! mitte, et ma ükskõik kus kohe kiljudes pesa punuma tormaks, aga külalisena on küll igal pool huvitav ja omamoodi ilus olnud.

pisut veider on see sellepärast, et üleüldiselt kipun ma pigem üle keskmise pirtsakas olema. ehk annaks siinkohal süüdistada minu ülihead intuitsiooni enesele sobivate reisisihtide valikul?

ülemäära palju reisinud ma ju ei ole, ent olen hakanud usukuma, et maailm [ja kõik, mis selle sees on] ongi ilus ja huvitav. üleni.

vahekokkuvõtted said säärased:

euroopa riikidest on külastatud 22 [43%].
kõigi maailma riikide skoor on 26 [11%].
create your own visited country map

mõne kuu pärast võiks siia [kõigi eelduste kohaselt] lisada veel hollandi, belgia, [luksemburgi,] prantsusmaa, andorra ja portugali.

aga maailm on veel tuubil täis imelisi kohti, mida ma ilmtingimata külastada tahan!

louis armstrong - what a wonderful world

nämm

helen, kellest ei ole võimalik ilusat pilti teha. teisel päeval.

there's something deep inside of me there's someone i forgot to be

phaselis, türgi [oktoober 2006]

neli tööpäeva on veel jäänud. see pole küll vangla, pole kunagi olnud, aga ometi näib ees ootavat vabadus. vabadus teha seda, mida ma tõesti teha tahan. et see aeg tõenäoliselt siiski piiratuks kujuneb ja et teist sellist võimalust niipea tulla ei pruugi, olen võtnud nõuks seda kevadet maksimaalselt nautida.

mida ma siis õigupoolest teha tahan?

reisimine. kavatseme lähikuudel pisut põhjalikumalt tutvuda oma uue kodumaa, aga ka naaberriikide - portugali ja marokoga. siia võib vast liita ka tripi läbi euroopa, mille tulemusena me üldse hispaaniasse jõudma peaksime. kavatseme minna tasa ja targu ning ka teel olles ringi vaadata.

hispaania keel. eile sattusime põlu alla [täiesti teenitult, sealjuures] ühel sünnipäeval, kus suurem osa kokku kogunenud seltskonnast oli kas lühemat või pikemat aega hispaania keelt õppinud. lisaks veel üks eestlastele hispaania keelt õpetav noormees nimega adrian. meie [mina ja s] ainsatena saime kelkida asjaoluga, et mõne nädali pärast hispaaniasse elama asume. kõik teised said kelkida oma hispaania keele oskusega. udupeente ja põhjalike iseõppija materjalidega on jõuluvana meid juba varustanud - ainult võta kätte ja tee ots lahti.

fotograafia. ma tahan aru saada, kuidas see käib - kuidas tehakse häid pilte. seni olen üksnes pimesi plõksinud. eks mõni nipp ole asja käigus külge kulunud, ent seda on ilmselgelt vähe. teen endale selgeks fotograafia alused. ilma naljata!

lugemine. lõpuks ometi peaks mul olema piisavalt vaba aega, et mõnuga lugeda. pärast seda võiks veel lugeda. ja siis veel natuke.

salsa. salsa on nii minu tants! ma tahan seda osata. perfektselt polegi vaja, vaja on natukenegi salsarütmis hingata. vaja on eksida ja kadunuks jääda mõnesse neist salsaurgastest, milliseid hispaanias, aga ka portugalis, ohtralt leiduda võiks.

täiendan, kui miskit veel pähe kargab.

---

kui sa vaid teaks [ehk tead?], kui õnnelikuks teeb mõte vabadusest... :)

it's a very very mad world mad world

üks mitteniitore lugu ka vastukaaluks eelmisele [läheb veel mõni kadedaks muidu].

eelmise nädala lõpupoole oli see vist, kui kõik väljaanded raha kantivatest viirustest tuututasid, jah? ma olen küll püüdnud lauslollusi vältida, aga otsustasin kindluse mõttes oma kontol liiklevatest summadest silmad üle lasta.

ja mida mu vana süda tunnistama peab! istubki broneeringutes üks 5292 eeku, millest mina kübetki ei tea! makse [250 inglise naela, ilus ümmargune nummer] oli sooritatud eelneval varahommikul londonis embassy lounge ltd nimelises asutuses minu deebetkaardiga! sain pikemata kreepsu, nagu üks korralik inimene ikka, ja helistasin panka, et aru pärida, mis neil seal õite sünnib.

et detsembris sai londonis käidud küll, tekkis kohe kahtlus, et mõnes sealses ettevõttes kaarti kopeeritud on. sest ajutiste paranoiapursete vahelist aega sisustan ma üsna julgelt kaardimakseid sooritades - söögikohtades annan oma kaardi lahkesti teenindajale kaasa ja muud säärast.

kaart suletud, proovisin siis pangapreilnale selgitada, et mina seda makset ikka päris kindlasti ei teinud. ei tahtnud teine esiti uskuda, aga pärast pikemat küsitlemist jättis vähemalt mulje, et on õnge läinud. minu õnn, et mul on kombeks pea kõikjal ja kõige eest kaardiga tasuda - kõigi teiste kaardimaksete kõrval peaks olema küll üsna kergesti tuvatatav, et ma ka parima tahtmise juures londonisse kõnealust makset sooritama ei oleks jõudnud.

järgmisel päeval lohisesin panka ja vaidlustasin kaarditehingu. raha on tänaseks arvelt maha võetud. nüüd ma siis ootan ja loodan siin tasakesi, naiivne nagu ma olen, et ehk nad ikka annavad mu raha mulle tagasi ja kannavad ise kahju.

süüdistada kah ei ole keskit peale iseenda! pffft!


update [28.01.2008]:
läks nii, nagu lootsin :) jei!


gary jules - mad world

strawberry fields forever

võta või linti linti! oli kõik, mida üks kallis kolleeg pärast minu mõningast küsitlemist ja ebastandardsete vastuste saamist ohata oskas. selline uskumatu jamps. kui mu enda juttu mulle mõne kuu pärast ette mängida, imestaksin ise ka, arvas ta. või ehk naeraksin. või nutaks.

minu meelest on see üks väärt idee! siia salvestatud tema saab.

eestis on ilus elada. tõesti on! minule on siin väga meeldinud. meie kaunis loodus, meie imelised aastaajad [jah, ilus aeg jääb teinekord üürikeseks, aga on seda hinnalisem!], meie armsad inimesed [kes juba ise ka usuvad, et nad külmad ja hoolimatud on, ning vapralt sellele stereotüübile vastavalt käituda püüavad, ent vahel siiski libastuvad ning oma hingesoojusega üllatavad]...

eesti on eesti – oma ja armas, nüüd ja alati. ent siit edasi hakkavad tripi silti kandma muu hulgas need postitused, milles tuleb juttu meie reisidest eestisse. teen eesti tarvis suisa eraldi sildi.

jah, oleme otsustanud vahetada kodumaad. et miks? aga miks mitte? oleme abikaasaga ühiselt jõudnud arusaamisele, et tegelikult ei sunni miski meid justnimelt eestis elama.

kinnisvarast oleme me priid. kohustused on minimaalsed. tööd tehakse kõigis maailma nurkades, nii uskumatu kui see ka pole. isegi lapsed ei ole teistes riikides veel päris ära keelatud [kui nad ükskord tõesti tulema peaksid].

oleme kõrvale pannud pisut krabisevat, et mõned järgnevad kuud võiks veeta mureta [vähemalt rahamureta]. see raha saab küll peatselt otsa - siis oleme tõenäoliselt sunnitud leidma mõne sellise tegevuse, mis hinge sees hoida aitaks. seni keeldun ma kategooriliselt igasugustest töise suunitlusega mõtetest.

minult küsitakse ikka ja jälle, et mida ma siis tegema hakkan. võin sullegi ausalt öelda – ei tea. esialgse lillelise stsenaariumi kohaselt ootab mind ees mandariinikorjaja paljulubav karjäär ning kallis abikaasa hakkab kuulsaks kirjanikuks. idüll ju?

sõpru-sugulasi ootame pikkade silmadega külla ja plaanime isegi edaspidi maarjamaa mulda oma jalakeste puudutusega austada.

miks siis mitte mekkida, kuidas maitseks elu kusagil mujal?

lahkume eestist veebruari keskpaigas – see on vähem kui kuu aja pärast. võtame kaasa nii palju tavaari, kui autosse mahutada suudame, ja lihtsalt sõidame. pärastpoole ehk laseme endale veel üht-teist posti teel järele saata. kui juba on aadress, kuhu saata.

kõigepealt suundume berliini, kus teeme esimese vahepeatuse. seejärel külastame amsterdami. siis pariis. põikame läbi andorrast. ehk veel kusagilt. ja siis ootab meid juba hispaania päikeserannik, kus vaatame üle mõned ahvatlevamad pakkumised, valime välja endale meelepärase elukoha ning seame end sisse.

kui kauaks - ei tea. näis, kuidas meeldib. kui meeldib hästi, siis eluks. kui hakkab mujal veelgi rohkem meeldima, siis liigume edasi. kui jõuame äratundmisele, et eesti meile siiski ainus sobiv elukoht on, tuleme tagasi. ei välista [miks peaks?], kuid praegused plaanid seda ette ei näe.

millest me loobume? paljust ja ei millestki. kõik selle kola, mis me kumbki elu jooksul kokku krabanud oleme [taevas tänatud, nii palju seda nüüd ka ei ole], jätame suures osas maha. kaasa võtame ainult kõige tähtsama. ei tea veel, mida, ei olegi põhjalisemalt mõelnud.

inimesed. kindlasti on neid, kes meie elust nüüd jäädavalt kaovad. loodetavasti leidub ka neid, kes jäävad. tõenäoliselt leiame teel uusi sõpru. ent see tsükkel teeb oma ringe niiehknii - erilisel määral sõltumata sellest, kas elame eestis või mõnes teises riigis. inimesed ikka tulevad ja lähevad. mõned neist jäävad. see on loomulik.

eesti aastaajad - ma armastan neid! aga sel aastal ei oota meid eesti kevad, ei suvi ega sügis. kõige selle asemel saame nautida hispaania kevadet, suve ja sügist - küllap on needki imelised. ning loodetavasti saame osa eesti talvest, kui järgmiste jõulude aegu eestisse külla tuleme.

sellest minekust saab küll üks seiklus, kuna meil tuleb suverehvide abil soojale maale jõuda. ma kõigest hingest loodan, et meie teed veebruari keskpaigas vähemalt lumevabad on. kõige halvemini valitud aeg selliste lootuste hellitamiseks, aga eks see eesti talv ole viimasel ajal nagu on...

abikaasa on juba vaba ja minul jäänud veel nädalike tööl käia - minu viimane tööpäev on järgmisel neljapäeval, 31. jaanuaril. töö juures küsitakse aina uuesti - kas ma juba ümber mõtlema ei hakka, veel on ju võimalus! ei ma mõtle, ütlen siis jälle. miks peaks? inimesed on asustanud kõiksugu veidraid kohti. näe - isegi eestis elatakse, kõigele vaatamata. miks ei võiks siis meie elada päikeserannikul?

kõigist reaktsioonidest kõige enam olemegi põrkunud murega selle pärast, kas ja kuidas me endid elatada suudame, kas ikka tööd leiame... tüüpilised eestlased? olen nõus, et töö on suur ja oluline osa meie kõigi elust, aga see ei ole ometi kõik?

jah, võib öelda, et me ei tea päriselt, mida teeme. jah, me ei oska päris hästi ette kujutada, mis meid ees ootab. ei ole meil teab mis kindlapiirilisi plaane ega midagi. aga küllap aeg seda meile ütleb, oli see siis nüüd õige otsus või jaa.

esimestel külalistel on juba lennukipiletid soolas. millises hurmavas kohas neid vastu võetakse, ei ole täna veel selge, aga küllap selleks ajaks ikka on. loodetavasti.

selle kõigega seoses saab siinne blog lõpuks ometi ka väikese mõtte ja sisu ja eesmärgi. või siis hääbub ta sootuks. ei tea! küll aeg ütleb :)


the beatles - strawberry fields forever

friday is the fever and monday the destroyer

tolleks tuuliseks nädalivaheks pörutasime me saarde, ise lootes, et önnestub ehk pisukese adrenaliinivooga meeli turgutada... aga ei midagist. oli kerge laine, oli tugev tuul, olid lahesoppidesse tuulevarju konutama kogunenud luigepuntrad... ent adrenaliini ei olnud ega tulnud.

laupäeval pasundasid köik uudised suurest tormist. saime meiegi korraks tödeda, et olemegi saarel tormivangis - praamitee oli lukku pandud. töttasime siis ummisjalu sörve säärde, et olla tunnistajaks, kuidas meeletud tormilained üle kitsuse paiskuvad, ehk isegi majaka murravad... aga ei olnud ühtegi säärast lainet näha, ei lähedal ega kaugel.

öhtupoole hakkasid praamid jälle söitma ja pääsesime ilma igasuguste seiklusteta tagasi koju. ei olnud pikki järjekordi ega kedagi, praamid pea tühjalt saagisid edasi-tagasi...

aga vaatamata sellele, et lubatud torm tulemata jäi, peab ütlema, et tegemist oli ikkagist ühe väärt tripiga - ütlemata maitsev metssealiha [mmm, ja need lihapirukad!] ja mönus saun olid ummi pool täitsa saadaval :)


ladytron - weekend