i'm from a land called secret estonia ice cream mountains and chocolate skies

mul on mõned vahemärkused.

esiteks. olen hakanud hämmelduma selle üle, kuidas eestlased ilusa ilma saabudes õnnest ogaraks pööravad ja kui palju kõneainet selline tähtsusetu nüanss nagu ilm üleüldse pakub. sellest, et tulemas on hea ilm, vorbitakse süüdimatult lausa uudiseid!

siin [hispaanias siis] kipub taevaluukide avanemine inimesi pigem rõõmustama. uudistes tehakse ilmast juttu reeglina vaid siis, kui see inimestele otseseid kannatusi põhjustab - kui põud on veninud pikaldaseks ja eluks nii tarviline vesi otsakorral või kui uputab sedavõrd ohjeldamatult, et inimesed on sunnitud oma kodudest evakueeruma vms [ma tõmbaksin paralleele teadetega maailma erinevatest sõjakolletest]. jättes siinkohal vaatluse alt välja ilmateate enese [kus, muuseas, tihtilugu sajuga ähvardatakse, ehkki enamasti see pelgalt ähvarduseks ka jääb], eksole.

näib, et nende mõne kuuga siin päikese all on ilus ilm mulle nii enesestmõistetavaks muutunud, et ma seda enam eriliselt kõneväärseks ei pea. mis mõttes on oodata päikesepaistelist nädalavahetust? iga päev on päikesepaisteline ometigi!?! eriti haige on see, et ma ju mäletan küll, et olen säärast joovastavat rõõmu lihtsalt selle üle, et päike ennast natukeseks näitab, ise ka tundnud, kogu elu. ehk olen ma nüüd hoopis osakese enesest kaotanud sellega, et päike mulle aina paistab? :P

ärge saage valesti aru - päikese paitus on mulle ütlemata mõnus! ühtlasi on päike see, mida me siia otsima tulime. aga kui siis viskabki vahele mõne vihmase päeva, ei morjenda see küll kedagitki. kui, siis ainult neid eestlasi, kel siin vaid mõni päev ongi.

teiseks. ei olegi nagu õieti seda tundmust, et me eestist kuskile ära läinud oleksime. eriti sealtmaalt, mil me lõpuks koduselt internetiga ühendet saime. enne seda liikusime rohkem kohalikes internetiga varustatud kohvikutes ja mujalgi, kui end juba välja lohistatud sai... nüüd veedame hulgaliselt aega koduseinte vahel ja suhtleme peamiselt eestlastega eesti keeles. rääkimata sellest, et meie elamine eelnenud kuus nädalit eestlasi täis pikitud on olnud. justnagu mingisse veidrasse eesti lõunaosariiki oleks sattunud, kas teate.

kolmandaks. juba esimeste külaliste aegu tegime hiilgava avastuse - see tühine asjaolu, et me nüüd tegelikult siiski natuke eestist eemal elame, on kinkinud meile midagi hindamatut - ohtralt kvaliteetaega nende inimestega, kes meid külastavad. eestis oli kõigil alati kiire. paar tundi selleks ja teiseks puhuks ju näpistati, ent seda ei olnud eales nii palju kui nüüd, mil kõik, kes siin me lõksu jäävad, siia puhkama on tulnud. ja ennäe imet, puhkavatel inimestel on aega küll! on aega rahulikult einestada, veinikest tinistada, filmi vaadata, jalutada ja niisama tillida. minu pärast või lapsepõlve meenutada! hämmastav!

neljandaks. seoses sellega, et ma nüüd pikemat aega tööl ei ole käinud, ilmselt, on mul sootuks kadunud igasugune ajataju. ei, ma ei tea, mis päev meil täna on. kellaaega ammugi mitte. kuudegagi on keeruline! usina tööinimesena teadsin ma isegi seda, mitmes nädal meil parasjagu käsil on...

kerli - creepshow