leave the gun. take the cannoli.

sicilia, 19.10.2010 - 26.10.2010

tempio di ercole, valle dei templi, agrigento

käisime vahepeal kiirel, ent erakordselt tõhusal sitsiilia ringreisil. kuue ja poole päevaga saarele tiir peale. kõlab ehk pisut pööraselt, aga meile sobis nii väga hästi.

teatro greco, taormina
tempio e, selinunte
sitsiilia on üks üsna omanäoline saar. rääbakam kui mandri-itaalia, aga ikkagi kuidagi puhtam, siiram, vahetum.

vaadata, nautida ja kogeda on palju - kõik see ülevoolav barokk, vaimustavad antiiktemplid ja -teatrid, meeleolukalt pulbitsevad merelinnad ja suikunud mägikülakesed...

corleone
toit on sitsiilias taevalik - sõime seal veedetud päevade jooksul vaid pastat ja mereande ning häda korral ka pizzat [seda lihtsalt oli alati võtta] - kohalikke hõrgutisi niipalju kui mahtus. itaalia õlu on samuti hirmus hea - nii hea, et liigagi tihti ei tulnud üldse pähe veini juua!

letojanni
ahh, ja cannoli! jumalik! neist ricotta täidisega tuutudest sai lõpuks üsna küllalt alles viimasel päeval, mil ma mõne tunni jooksul kolm tükki kinni pistsin. seda on palju, usu mind - cannolid on suured, magusad ja rammusad!

cannoli
mõistagi ei pääse [ja polegi vaja] itaalias jäätisest! see tume [peaaegu musta värvi] ja tummine cioccolato fondente ei unune mul nüüd kaua, ehkki maitsete valik oli lai...

lisaks on sitsiilias menukad kõiksugu mandli- ja pistaatsiamaiused, aga ka antiikšokolaad, mille poolest modica linnake täna kuulus on.

kalalett siracusas:
sitsiillased on nii paljus siiski ehedad itaallased - neile meeldib elavalt žestikuleerida, patseerida ja end eksponeerida, ning igast mööduvast avatud autoaknast pahvatab sõõrmeisse eestlast [kui sa just ei ole juba oma eluajal legendaarne a. s.] lämmatav parfüümipilv.

naljakas, londonis viibides ei arva ma tegelikult üldse, et inimesed siin välimusele vähe tähelepanu pööravad. üsna vastupidi - city tänavatel kõnnib palju maitsekalt riietatud-sätitud inimesi, arvan ma. järjekindlalt ignoreerides tõsiasju, mida ma ju tean küll.

selleks, et jälle meelde tuletada, kui kaugele maha jäävad inglased itaallastest, kui asi puudutab moodi ja stiili, tuleb ikka itaaliasse minna. hetkega selgub, et iga imetillukese poe vaateaknad on maitsekamad ja harmoonilisemad kui londoni suurimate ja mainekamate kaubamajade omad, rääkimata inimestest tänaval! kohe ilus vaadata!

liikluses on sitsiillased mõnusad maniakid - piisab vaid sekundi murdosakeseks kõhklema jääda, kui sulle kõrvaltänavast juba kolm autot ette keerata on jõudnud.

siracusa
ragusa
ragusa ibla
mazara del vallo

marsruut:
trapani - segesta [B] - selinunte [C] - marsala - erice - palermo [E] - monreale - corleone [F] - cefalù [G] - novara di sicilia [H] - taormina [I] - etna [J] - acireale - catania [K] - siracusa [L] - noto [M] - modica [N] - ragusa - agrigento [O] - caltabellotta [P] - sciacca [Q] - mazara del vallo - trapani [R]

skoor:
~1500 kilomeetrit / ~900 miili
~1500 pilti

lennujaamas veel viimased südamekujulised [awww...] juusturaviolid naha vahele ja tulimegi jälle tagasi kodusesse londonisse ära.

tagasitee kulges üle alpide:


see oli mul kolmas kord itaaliasse sattuda, ent sitsiiliasse ei olnud varem jõudnud. viimane itaalia reis jäi aastasse 2005, millest pajatasin pisut siin ja seal. esimene kord külastasin itaaliat aastal 2004 - veel enne, kui see blogi siin ilmavalgust nägi.

järmisel korral sitsiilias:
- veedaksin veel mõned päevad catanias ja külastaksin kuulsat kalaturgu
- roniksin uuesti etna otsa, seekord ikka nii kõrgele kui saab
- pühendaksin veel mõned päevad lõuna-sitsiilia barokklinnakestele [siracusa, noto, ragusa, modica], seekord jäid nad pisut liiga kiirelt selja taha
- trapanit naudiks veel, ehk isegi päevavalges? :D

to be continued...