alu

alu, juuni 2011

tagasi kodus / back home

pärast kahte ja poolt aastat eemal [kuhu kõik see aeg kadus?] möödusid need viis päeva eestis küll linnutiivul! ja nii ütlemata tore oli! hoopis toredam, kui arvata oskasin.

mis ma siis tegin eestis kah?

kohe algatuseks kargasin pärast paari aasta pikkust pausi autorooli. jalg tudises all niigi, aga siis tuli veel hakata valel pool teed sõitma! pimedas! oh juudas, ja need teed, need tallinna tänavad! õudus! kuidas te küll sõidate seal kõik aeg? õudus!

siis ma sain kerge kreepsu, kui raadios korraga eesti keeles laulma hakati. lõpuks nad veel rääkisid ka eesti keeles! huvitav, et see, kui inimesed ümberringi eesti keeles kõnelesid, mind suuremat ei ehmatanudki, aga et nad raadios ka nii teevad, tuli küll üllatusena :D

veel selgus sel eredatest emotsioonidest tiinel õhtul, et sõita ma tallinnas enam suuremat ei oskagi. ei ole see suunataju mul ealeski kiita olnud, aga varemalt sain ikka hakkama. nii palju on ununud! et kuhu kuidas... tõeline õnnistus, et gps ikka kaasa pakitud sai!

järgmisel päeval põrutasin maale ja puukisin närvide rahustuseks šefiirikorvikesi ja narva kohviku kringlit ja cardinale komme ja palju muud mõnusat. etteruttavalt ja etteaimatavalt - eks need viis päeva parajaks söömaorgiaks kujunesidki - nii palju unustatud ahvatlusi ja omaseid maitseid igal sammul!

esmaspäeva hommikul võtsin lapsepõlvekodus vanni ja käisin endiselt maailma kõiksekaunimas alu pargis luusimas.

sattusin jutusoonele... ei, oot, mitte mina - ühele õite vahvasti vahutavale jutusoonele takerdus hoopis keegi sõbralik saarelt pärit ja sundkorras alusse küüditatud topsisõber. ma siis pisut kuulasin ta katkematuid heietusi elu ebaõiglusest ja... naistest, kes on [kõik viimseni!] ühed kuramuse ussid!

kord jäin paduvihma kätte, keset kiiskavat päikesepaistet, ja imetlesin küütlevat vikerkaart otsa [või algusega?] vene kirikus.

külastasin maailma kõiksearmsamat kiisut - liisut:


- käisin vihma ja tuult trotsides õeraasuga rabas kondamas [aga sellest eraldi postitus!]
- metsas seeni nillisime ka, aga ei korjanud... eriti
- seeni süüa õnnestus sellegipoolest
- kohvitasin ja koogitasin oksendamiseni
- veetsin aega nii paljude kallitega, keda ei olnud kaua näinud. nii ütlemata vahva oli teid kõiki jälle näha ja oma silmaga veenduda, et olete ikka endistviisi armsad edasi!
- tutvusin nelja (!) uue ilmakodanikuga ja mõne uue koduga
- külastasin pisikest, aga hubast mooni kohvikut tallinnas [suussulavad road!]
- komeedis käisin ka, ja anni arro istus kõrvallauas [nii eesti!]
- sain väga meeldiva, aga ka väga ebameeldiva teeninduse osaliseks
- nautlesin sügise sooje värve ja küpseid lõhnu
- kiljatasin hagudis, kui õde kiljatas, sest orav oli teele hüpanud, ja ta oli nii nunnu! ei, alla ma teda ei ajanud.
- leidsin mõned uued majad ja mõned tühjad kohad seal, kus varemalt olnud majad
- selle risti vaatasin kah üle, ja selle solarise
- kõndisin tallinna vanalinnas [sellest veel üks eraldi postitus tulemas]
- olin esmalt hämmingus, et inimesed tänaval ei naeratagi üldse [alles teil oli imeline, imeline suvi! kuhu jäi rõõm?], ka siis mitte kui neile avalalt naeratada... siis vaatavad nad sinust ükskõikselt läbi, justkui ei näekski sind...
- astusin sisse vene tänava chocolaterie'sse ja lubasin endale mõned maiused
- saatsin endale londonisse 7-kilose paki komme! 7-kilose, jah! ei jõua ära oodata, millal see kohale jõuab! :D

algus ja lõpp saagi olla mujal kui alus, ega ju?

ei tundnud end enam päris koduselt eestis, tuleb tunnistada, aga eks viis päeva on ka pisut lühike aeg tagasi harjumiseks. esimesed kolm päeva oli kõik aeg selline tunne, et näen taas juba kunagi ammu varemgi nähtud und :D

nüüd siis tagasi tegelikkuses ja... eks see eluke veereb ikka omasoodu edasi. järgmise korrani!

blessed with lucky sevens [vol 2]

mõned aastad tagasi :)

isa, nii noor, nii ilus
talvine alu
tänane päev on küll tihkelt häid üllatusi täis pikitud olnud, ent üks neist sisaldas ka neid pilte siin. need olid slaidile pildistatud ja et see vana slaidipiilumise julla juba aastaid tagasi otsa lõppes, olid nad ka üsna unustatud. nüüd on nemad skännitud ja paberil ja puha [täpselt täna jõudsid kohale!] ja hea meel on sellest kõigest, sest eks nad ühed igavesti vahvad pildid ole :)

blessed with lucky sevens [vol 1]

when you feel like everyone wants to kill the unicorn vol 2

luiged alu tiigil septembris 2007

taevas tänatud, tänaseks on tuvastatud, et eilse loo autor preili dagne kõige lihtsamal ja labasemal kombel keskmist eesti ajakirjanikku teeb. kontrollimata faktide [et mitte öelda lausvalede] harjal lenneldes ja ümbritsevate inimeste hingevalu toel enesele paremat positsiooni rabades. edu!

taevas tänatud, minu usk inimestesse ei ole veel määratud lõplikult kaduma.

when you feel like everyone wants to kill the unicorn

luiged alu tiigil septembris 2007

üks lugu puudutas mind eile nii valusasti. eesti uudiste lugemine teeb sageli haiget rohkem kui sealt väärilisi infokillukesi üles noppida annab, aga mitte sellest...

olen alus kasvanud - see on minu lapsepõlvemaa. luiki, neid suursuguseid ja imekauneid linde sealsetel tiikidel, olen kogu elu imetlenud.

nii lõpmata kurb on, et alus enam luiki ei ole.

nii lõpmata kurb on tunnistada, et minagi usun, et on parem, kui neid seal enam kunagi olema ei saa. ehkki, nii lõpmata kurb oleks, kui ühel ilusal päeval taas alusse naastes seal kunagi eksisteerinud luikede, pargi ja mõisa nii täiuslikku harmooniat enam nautida ei saaks.

ent kõik see ilu ei kaalu üles ega õigusta seda, kui abitud linnud niiviisi surema peavad. või niiviisi elama. rüüstatud pesa üha uuesti üles ehitama. lõhutud munade ees nõutult ahastama. tapetud poegi leinama...

nii lõpmata kurb on, et mitte üks vägi maailmas ei suuda ohjeldada väikeseid jõhkraid poisse.

ma küll kahtlen selles, et mõni inimene tahtlikult luige tappis, aga tean päris kindlasti, et just selliste väikeste julmurite tõttu ei ole luiged alus iial rahus elada, pesitseda ega järelkasvu eest hoolitseda saanud.

nii lõpmata kurb on.


ladytron - runaway

iire kolimised

1980: pealinnas uus-tatari tänaval vanatädi võõrustada
sündisin tallinna keskhaiglas 1980. aasta veebruaris. ema-isa [ja siis mina ka!] peatusid häda sunnil vanatädi tillukeses korteris uus-tatari tänaval.

1981: linnast maale - mäe tänav alus, raplamaal
aastal 1981 suunati isa elektrikuks rapla rajooni. kolisimegi siis linnast ära maale - imeilusasse alu alevikku mõisa, seitsme tiigi, luikede ja hurmava rohelusega. esimene elamine asus meil mäe tänaval majas number 6, esimesel korrusel. siin [õigemini küll rapla haigas] nägi ilmavalgust vennaraas. et tegemist oli ühetoalise korteriga, elasime üsna pead-jalad koos. minul päris voodikohta ei olnudki, magasin kokkupandaval välivoodil vahekäigus - kui emal-isal oli tarvidus öösel tualetti külastada, tuli neil ronida üle minu.

1983: idülliline lapsepõlvekodu alus pargi tänaval
maja oli uuem, korter suurem - pargi 3, teine korrus. selles korteris möödus kogu mu teadlik lapsepõlv. olid ajad! ema-isa olid enamasti tööl katlamajas - isa katlakütjana ja ema laborandina - ja meid jäeti koju oma tuppa luku taha. mürgeldasime vennaga mis jaksasime. teinekord võttis ema meid tööle kaasa ja lõbustas meid siis erivärviliste vedelike kokku segamisega. isa kõrvalt piilusime suurde katlasse ka, kuhu tal kõik aeg kivisütt loopida tuli. siin sündis meile õeke, kelle hoovis kärutamise õiguse pärast vennaga taplesime.

august 1997: harjutused iseseisvaks eluks kohilas, viljanti mnt
olin juba suur laps ja arvasin, et on paras aeg kõige täiega mehe juurde kolida. ära tüütas see alu-rapla-kohila vahet siiberdamine. läksin gümnaasiumi viimaseks õppeaastaks kohila gümnaasiumisse - seni olin käinud rapla ühisgümnaasiumis. ei teinud see mulle häda ühti, hiiglama tore aeg oli! hiljem käisin kohilast tallinnas ülikoolis ja veel hiljem tööl.

september 1998: ühikaelu karu tänaval
kui juba ülikoolis käia, siis tuleb ka ühikaelu proovida! lõbus oli :) kuni aitas ka. kuskil kolmanda kursuse lõpupoole vist ütlesin ühikakoha üles ja sõitsin vajadusel kooli vahet kohilast.

aprill 2003: kits kahe heinakuhja vahel vol 1 (paekaare)
kiirustades kohilast lasnamäele paekaarde uut inimest avastama. mulle oli see korter miskipärast algusest peale väga vastukarva, ei teagi, mispärast. sellel ei olnud õigupoolest kõige vähematki viga.

august 2003: kits kahe heinakuhja vahel vol 2 (kohila)
tagasi lasnamäelt kohilasse esimese mehe manu. ei tulnud midagi välja sest eilse supi soojendamisest.

veeruar 2004: iseseisvumine pealinnas kodu tänaval
jälle kohilast tallinnasse. leidsin imearmsa pisikese remonditud korterikese vanas majas rahulikus piirkonnas kodu tänaval ja hakkasin üüriliseks. kartsin pisut, kas üksi elamine mulle ikka istub [ei olnud varem juhust proovida!], ent peagi leidsin, et väga mõnus on. kodu tänava kodust sai mulle tõeliselt hubane pesa. kuniks jälle kaksi parem sai.

oktoober 2006: nüüd elan mustamäel (kadaka teel)
sel ajal, kui mina türgis peesitasin, kolis meheraas mu maise vara enda korterisse mustamäel. kõike, mis meil oli, oli meil topelt. neid teisi asju jälle ei olnud üldse. otsustasime, et meie päriskodu sellest paneelika kolmetoalisest korterist ei saa. veebruaris 2007 sai allkirjad alla korteri müügi leping. aega välja kolimiseks jätsime endale 1. juunini 2007.

mai 2007: ämma manu reimanis
indiast naastes hakkasime tasapisi mustaka korterist välja kolimisele mõtlema. et ühtegi paremat mõtet parasjagu võtta ei olnud ja suvi ukse ees [palju sa ikka suvel kodus ööbid?], otsustasime mõneks ajaks ämma juurde kolida. ämma korter asub mugavalt südalinnas, mõni minut tööle jalutada. vaba tuba ka olemas ja puha. mõeldud - tehtud.

september 2007: tagasi lapsepõlvekoju alus, pargi tänaval
ämma juures elamine on, mõistagi, tüütu [ehkki see polnud kaugeltki nii hull, kui ma kartnud olin]. eks noored vajavad privaatsust ja... septembris kolisime tagasi maale, minu lapsepõlvekoju. see korter oli aastaid tühjana seisnud, ent kõik eluks vajalik oli olemas. mõtlesime, et pesitseme seal kuni oma ideaalkodu leiame.

veebruar 2008: päikest otsima - calle lucena, nerja, andalucia
kodu otsimiseks ei olnud 2007 eesti just kõige parem aeg. lõpuks väsisime ja otsustasime sootuks hispaaniasse põrutada. seadsime end sisse andaluusia päikeserannikul romantilises väikelinnas nimega nerja.

võib vist päris kindel olla, et see saaga kunagi jätkub.

huvitav oleks teada, kes kõigis neis korterites täna elab. ligikaudu poolte kohta ma tean, teiste poolte kohta mitte.


update, november 2014 - peab panema kirja, enne kui unub...

oktoober 2008: london calling - dassett road, west norwood
nerja aeg oli tõepoolest imeline! lust ja lillepidu, meri ja päikesepaiste, palju külalisi käimas, rohkelt roadtrippe sinna ja tänna. ilus ilmanurgake! ja ometi oli seekord lausa säärane tunne, et miski kohe keelitab ja kutsub, asjad loksusid müstiliselt ise paika ja. oktoobris panime bemmile hääled sisse ja mõne päeva pärast me vasakpoolse liiklusega harjutamist algasimegi. kodu oli pikaks [liiga pikaks!] ajaks lõuna-londonis west norwoodis dassett roadil, ühes üsna kriminogeenses linnaosas, ühes üsna väsinud victoria-aegses majas. aga väike mõnus aed oli ja sigaodav oli! kui lõpuks ühel muidu kenal ööl köögi lagi sisse sadas, sai kannatus katki ja kolisime välja, ehkki mitte kuigi kaugele.

november 2011: kings hall road, new beckenham, kent
oli meil siin kings hall roadil alles mõnus! avar esimese korruse korter kiviterrassiga, millelt trepp avarasse aeda. kaks vannituba! luksus missugune :) kena, roheline ja rahulik kant, kust pimeda ja õhuvaese tube'i asemel inimese moodi rongiga city'sse tööle sai... hea meelega oleks ikka kohe kauemaks jäänud, aga see ilm ju nõnda suur ja lai ja keelitab ja kutsub!

oktoober 2013: chicago, chicago, my home town (n wolcott ave, ravenswood)
esimese kuu elasime tööandja komplimentidega suisa kesklinnas, river northis, ühe üsna kõrge maja 27ndal korrusel. mõnus ja mugav! aga see ei lähe päris arvesse. novembri lõpus, kui meeriklastel kibe kalkunivitsutamine käsil, kolisime meie oma 10 pampu river northist ravenswoodi, north wolcotti avenüüle. imeilusasse ja värskelt remonditud teise korruse korterisse, mis oma suuurte tänava kohale väljaulatuvate akendega hoobilt mu südame võitis.

november 2014: west coast
nädala pärast, kui siinmail jälle kalkunit vitsutatakse, paneme crown victoriale hääled sisse ja mõõdame need miilid chicago ja usa lääneranniku vahel ära :) siin chicagos ongi külmaks läinud - ajastus ei ole seekord sugugi halb!

to be continued...

making spirits bright

emps ja õeraas piparkoogitamas

i feel it in my fingers i feel it in my toes

rõõm on kõigil südames

helget jõuluaega!

pärlipüüdja olla võiks

täna pildistasin muru. ise arvan, et minus on tuuma.

me retro- ja nostalgiakodus.

it was meant to be but all along it never meant a thing

veel kastaneid. no mis nad siis on nii nummid!

there's nothing here but what's here's mine