weekend in tallinn

tallinn old town, november 2012

muster

muster, üks ütlemata armas kodu kodustamise pood tallinnas.

tallinna linnas

tallinn, estonia, june 2011

kõndides üksinda Tallinna tänavail

tallinn, 23.09.2010

iire kolimised

1980: pealinnas uus-tatari tänaval vanatädi võõrustada
sündisin tallinna keskhaiglas 1980. aasta veebruaris. ema-isa [ja siis mina ka!] peatusid häda sunnil vanatädi tillukeses korteris uus-tatari tänaval.

1981: linnast maale - mäe tänav alus, raplamaal
aastal 1981 suunati isa elektrikuks rapla rajooni. kolisimegi siis linnast ära maale - imeilusasse alu alevikku mõisa, seitsme tiigi, luikede ja hurmava rohelusega. esimene elamine asus meil mäe tänaval majas number 6, esimesel korrusel. siin [õigemini küll rapla haigas] nägi ilmavalgust vennaraas. et tegemist oli ühetoalise korteriga, elasime üsna pead-jalad koos. minul päris voodikohta ei olnudki, magasin kokkupandaval välivoodil vahekäigus - kui emal-isal oli tarvidus öösel tualetti külastada, tuli neil ronida üle minu.

1983: idülliline lapsepõlvekodu alus pargi tänaval
maja oli uuem, korter suurem - pargi 3, teine korrus. selles korteris möödus kogu mu teadlik lapsepõlv. olid ajad! ema-isa olid enamasti tööl katlamajas - isa katlakütjana ja ema laborandina - ja meid jäeti koju oma tuppa luku taha. mürgeldasime vennaga mis jaksasime. teinekord võttis ema meid tööle kaasa ja lõbustas meid siis erivärviliste vedelike kokku segamisega. isa kõrvalt piilusime suurde katlasse ka, kuhu tal kõik aeg kivisütt loopida tuli. siin sündis meile õeke, kelle hoovis kärutamise õiguse pärast vennaga taplesime.

august 1997: harjutused iseseisvaks eluks kohilas, viljanti mnt
olin juba suur laps ja arvasin, et on paras aeg kõige täiega mehe juurde kolida. ära tüütas see alu-rapla-kohila vahet siiberdamine. läksin gümnaasiumi viimaseks õppeaastaks kohila gümnaasiumisse - seni olin käinud rapla ühisgümnaasiumis. ei teinud see mulle häda ühti, hiiglama tore aeg oli! hiljem käisin kohilast tallinnas ülikoolis ja veel hiljem tööl.

september 1998: ühikaelu karu tänaval
kui juba ülikoolis käia, siis tuleb ka ühikaelu proovida! lõbus oli :) kuni aitas ka. kuskil kolmanda kursuse lõpupoole vist ütlesin ühikakoha üles ja sõitsin vajadusel kooli vahet kohilast.

aprill 2003: kits kahe heinakuhja vahel vol 1 (paekaare)
kiirustades kohilast lasnamäele paekaarde uut inimest avastama. mulle oli see korter miskipärast algusest peale väga vastukarva, ei teagi, mispärast. sellel ei olnud õigupoolest kõige vähematki viga.

august 2003: kits kahe heinakuhja vahel vol 2 (kohila)
tagasi lasnamäelt kohilasse esimese mehe manu. ei tulnud midagi välja sest eilse supi soojendamisest.

veeruar 2004: iseseisvumine pealinnas kodu tänaval
jälle kohilast tallinnasse. leidsin imearmsa pisikese remonditud korterikese vanas majas rahulikus piirkonnas kodu tänaval ja hakkasin üüriliseks. kartsin pisut, kas üksi elamine mulle ikka istub [ei olnud varem juhust proovida!], ent peagi leidsin, et väga mõnus on. kodu tänava kodust sai mulle tõeliselt hubane pesa. kuniks jälle kaksi parem sai.

oktoober 2006: nüüd elan mustamäel (kadaka teel)
sel ajal, kui mina türgis peesitasin, kolis meheraas mu maise vara enda korterisse mustamäel. kõike, mis meil oli, oli meil topelt. neid teisi asju jälle ei olnud üldse. otsustasime, et meie päriskodu sellest paneelika kolmetoalisest korterist ei saa. veebruaris 2007 sai allkirjad alla korteri müügi leping. aega välja kolimiseks jätsime endale 1. juunini 2007.

mai 2007: ämma manu reimanis
indiast naastes hakkasime tasapisi mustaka korterist välja kolimisele mõtlema. et ühtegi paremat mõtet parasjagu võtta ei olnud ja suvi ukse ees [palju sa ikka suvel kodus ööbid?], otsustasime mõneks ajaks ämma juurde kolida. ämma korter asub mugavalt südalinnas, mõni minut tööle jalutada. vaba tuba ka olemas ja puha. mõeldud - tehtud.

september 2007: tagasi lapsepõlvekoju alus, pargi tänaval
ämma juures elamine on, mõistagi, tüütu [ehkki see polnud kaugeltki nii hull, kui ma kartnud olin]. eks noored vajavad privaatsust ja... septembris kolisime tagasi maale, minu lapsepõlvekoju. see korter oli aastaid tühjana seisnud, ent kõik eluks vajalik oli olemas. mõtlesime, et pesitseme seal kuni oma ideaalkodu leiame.

veebruar 2008: päikest otsima - calle lucena, nerja, andalucia
kodu otsimiseks ei olnud 2007 eesti just kõige parem aeg. lõpuks väsisime ja otsustasime sootuks hispaaniasse põrutada. seadsime end sisse andaluusia päikeserannikul romantilises väikelinnas nimega nerja.

võib vist päris kindel olla, et see saaga kunagi jätkub.

huvitav oleks teada, kes kõigis neis korterites täna elab. ligikaudu poolte kohta ma tean, teiste poolte kohta mitte.


update, november 2014 - peab panema kirja, enne kui unub...

oktoober 2008: london calling - dassett road, west norwood
nerja aeg oli tõepoolest imeline! lust ja lillepidu, meri ja päikesepaiste, palju külalisi käimas, rohkelt roadtrippe sinna ja tänna. ilus ilmanurgake! ja ometi oli seekord lausa säärane tunne, et miski kohe keelitab ja kutsub, asjad loksusid müstiliselt ise paika ja. oktoobris panime bemmile hääled sisse ja mõne päeva pärast me vasakpoolse liiklusega harjutamist algasimegi. kodu oli pikaks [liiga pikaks!] ajaks lõuna-londonis west norwoodis dassett roadil, ühes üsna kriminogeenses linnaosas, ühes üsna väsinud victoria-aegses majas. aga väike mõnus aed oli ja sigaodav oli! kui lõpuks ühel muidu kenal ööl köögi lagi sisse sadas, sai kannatus katki ja kolisime välja, ehkki mitte kuigi kaugele.

november 2011: kings hall road, new beckenham, kent
oli meil siin kings hall roadil alles mõnus! avar esimese korruse korter kiviterrassiga, millelt trepp avarasse aeda. kaks vannituba! luksus missugune :) kena, roheline ja rahulik kant, kust pimeda ja õhuvaese tube'i asemel inimese moodi rongiga city'sse tööle sai... hea meelega oleks ikka kohe kauemaks jäänud, aga see ilm ju nõnda suur ja lai ja keelitab ja kutsub!

oktoober 2013: chicago, chicago, my home town (n wolcott ave, ravenswood)
esimese kuu elasime tööandja komplimentidega suisa kesklinnas, river northis, ühe üsna kõrge maja 27ndal korrusel. mõnus ja mugav! aga see ei lähe päris arvesse. novembri lõpus, kui meeriklastel kibe kalkunivitsutamine käsil, kolisime meie oma 10 pampu river northist ravenswoodi, north wolcotti avenüüle. imeilusasse ja värskelt remonditud teise korruse korterisse, mis oma suuurte tänava kohale väljaulatuvate akendega hoobilt mu südame võitis.

november 2014: west coast
nädala pärast, kui siinmail jälle kalkunit vitsutatakse, paneme crown victoriale hääled sisse ja mõõdame need miilid chicago ja usa lääneranniku vahel ära :) siin chicagos ongi külmaks läinud - ajastus ei ole seekord sugugi halb!

to be continued...

when i think that i'm over you i'm overpowered

jazz'n motion vol 8:
op:l bastards & roisin murphy
@ rock cafe [29.01.2008]

legendaarse [?] soome elektro-punk trio op:l bastards'i etteaste aegu juurdlesin ma pisut paaniliselt: appi, miks ma siin olen? neis kohati küll oli midagi, ent sealsamas jälle kiskus kõik liiga kommiks kätte ära...

ent diskodiiva roisin oli šikk! stiilne, intrigeeriv, sensuaalne, julge ja samal ajal võluvalt häbelik - ma ei suuda iial mõista, kuidas selline kooslus elab või kuidas see üldse võimalik on... aga minu silmis on just selline üks ütlemata sümpaatne isikuomaduste komplekt - minu lugupidamine! kui ma ise suureks saan, kui ma seda ükskord aduda suudan ja järele ahvida oskan, siis ma hakkan ka roisin murphy'ks.

ta oli ikka uskumatult nunnu! ja tal ei olnud tissivesti! ja tissid olid ka nunnud. nunnud napid tissid :)

huvitavad kostüümid, aksessuaarid ja peakatted, aga ka sulnid taustalauljad ja õdusad tantsusammud lisasid tervikule veelgi soojust ja südant, mistõttu mina lõpuks küll päris rahul olin.

heikki leisi ja lynne, sipsicu klõpsud.

korraldajate kapsaaeda: rc oli ebameeldivalt täis müüdud. ebameeldivalt.


roisin murphy - overpowered

don't break don't break my heart and i won't break your heart-shaped glasses

lapko + marilyn manson @ saku suurhall [22.12.2007]

soojendusbänd ei vääri mainimist - haiglaselt hajevil, tühi ja igav sai nende number. ning paus pärast seda kaootilist jura venis ja venis... publikumi taluvuspiire kompavalt pikaks. vanemal generatsioonil väsisid jalad. kannatus tahtis katkeda. ent õhtu staar lasi ennast oodata. temal parasjagu ei olnud tuju! selle peale võtab nõrgem eestlane kätte ja solvub. mida muud ta teha saakski! manson on staar. tahab - tantsib, ei taha - ei tantsi.

kui ilmakuulus šokirokkar siis lõpuks ikkagi lavale tuli, oli ka see väsinud vanem generatsioon jälle kui üks rõõmust särisev laps. see kõik oli seda väärt! marilyn manson ei petnud ootusi - ta oli kõike, mida lubati. teatraalne, provokatiivne, paheline ja mõnevõrra šokeeriv. manson korraldas meile ühe toreda tantsulka! isegi sel väsinud vanemal generatsioonil oli tegu vähimagi väärikuse säilitamisega. ma nägin küll! the loudest and the craziest motherf*ckers!

ja konfetid! konfetid! [kui ma oskaks siinjuures mitte kiljuda, siis nii ma teeksingi, ausõna!]

ps: see nende missioon meie jõulud rikkuda - see ei lähe neil korda! jõulud tulevad meil ägedad! küll nad tulevad!

rada7, epl, slol, dlf.

hell on wheels is no big deal

fu manchu & truckfighters @ club hollywood, 21.11.2007.

otsa lahti teinud rootsi truckfighters oli mõnusalt energiline ja hüplev. boonuspunktid bändile teenis välja palja ülakehaga higine kitarreromeo. oleks neid hea meelega pisut kauemgi nautinud, õite napiks jäi nende etteaste.

kui peaesineja - lõuna-california stoner-rocki legend fu manchu - laval poosid sisse võttis, jäi tf juba mõne aja pärast tuntavalt nõrgemasse valgusvihku. fu tegi!

nõustun igati meedias vilksutatud hinnangutega, et tegemist on "riff-rocki kuninga, stoner-rocki vundamendi ja korstnaga, ebanormaalselt hea live-bändiga". on tõesti.

sellised gigid on üldse väga lahedad. kuhu sa satud õndsas teadmatuses, lihtsalt lootuses, et ehk see sulle midagi ikka pakub. ja kui sellest siis jälle üks eriliselt hea elamus kujuneb. selline, mis sunnib sind endale uut musooni hankima. fu oli mulle selline bänd.

kõrvad küll vilistavad. täna veel. ebanormaalne.

rada, dlf, epl, pics by lynne.

breathe life for you are not alone

stem + killswitch engage @ club hollywood, 15.10.2007.

mul endal on ka juba vähe imelik järjekordset kiidujauru siin esitada, sestap püüan lühidalt. et kse oli hullult raju!!!

howie suhtles publikuga nii vahetult ja armsalt, et eestlane, va kivinägu, läks käima, nii et. eestlased, toredad olite! khm. olime!

siis mulle meeldis veel see, kuidas howard vahepeal mikri püksi hoiule pani.

aaa, ja stem! stem oli ka ütlemata tore!

lynne jaur + pildid + muu rada jaur, delfi jaur + pildid.