tagasi kodus / back home

pärast kahte ja poolt aastat eemal [kuhu kõik see aeg kadus?] möödusid need viis päeva eestis küll linnutiivul! ja nii ütlemata tore oli! hoopis toredam, kui arvata oskasin.

mis ma siis tegin eestis kah?

kohe algatuseks kargasin pärast paari aasta pikkust pausi autorooli. jalg tudises all niigi, aga siis tuli veel hakata valel pool teed sõitma! pimedas! oh juudas, ja need teed, need tallinna tänavad! õudus! kuidas te küll sõidate seal kõik aeg? õudus!

siis ma sain kerge kreepsu, kui raadios korraga eesti keeles laulma hakati. lõpuks nad veel rääkisid ka eesti keeles! huvitav, et see, kui inimesed ümberringi eesti keeles kõnelesid, mind suuremat ei ehmatanudki, aga et nad raadios ka nii teevad, tuli küll üllatusena :D

veel selgus sel eredatest emotsioonidest tiinel õhtul, et sõita ma tallinnas enam suuremat ei oskagi. ei ole see suunataju mul ealeski kiita olnud, aga varemalt sain ikka hakkama. nii palju on ununud! et kuhu kuidas... tõeline õnnistus, et gps ikka kaasa pakitud sai!

järgmisel päeval põrutasin maale ja puukisin närvide rahustuseks šefiirikorvikesi ja narva kohviku kringlit ja cardinale komme ja palju muud mõnusat. etteruttavalt ja etteaimatavalt - eks need viis päeva parajaks söömaorgiaks kujunesidki - nii palju unustatud ahvatlusi ja omaseid maitseid igal sammul!

esmaspäeva hommikul võtsin lapsepõlvekodus vanni ja käisin endiselt maailma kõiksekaunimas alu pargis luusimas.

sattusin jutusoonele... ei, oot, mitte mina - ühele õite vahvasti vahutavale jutusoonele takerdus hoopis keegi sõbralik saarelt pärit ja sundkorras alusse küüditatud topsisõber. ma siis pisut kuulasin ta katkematuid heietusi elu ebaõiglusest ja... naistest, kes on [kõik viimseni!] ühed kuramuse ussid!

kord jäin paduvihma kätte, keset kiiskavat päikesepaistet, ja imetlesin küütlevat vikerkaart otsa [või algusega?] vene kirikus.

külastasin maailma kõiksearmsamat kiisut - liisut:


- käisin vihma ja tuult trotsides õeraasuga rabas kondamas [aga sellest eraldi postitus!]
- metsas seeni nillisime ka, aga ei korjanud... eriti
- seeni süüa õnnestus sellegipoolest
- kohvitasin ja koogitasin oksendamiseni
- veetsin aega nii paljude kallitega, keda ei olnud kaua näinud. nii ütlemata vahva oli teid kõiki jälle näha ja oma silmaga veenduda, et olete ikka endistviisi armsad edasi!
- tutvusin nelja (!) uue ilmakodanikuga ja mõne uue koduga
- külastasin pisikest, aga hubast mooni kohvikut tallinnas [suussulavad road!]
- komeedis käisin ka, ja anni arro istus kõrvallauas [nii eesti!]
- sain väga meeldiva, aga ka väga ebameeldiva teeninduse osaliseks
- nautlesin sügise sooje värve ja küpseid lõhnu
- kiljatasin hagudis, kui õde kiljatas, sest orav oli teele hüpanud, ja ta oli nii nunnu! ei, alla ma teda ei ajanud.
- leidsin mõned uued majad ja mõned tühjad kohad seal, kus varemalt olnud majad
- selle risti vaatasin kah üle, ja selle solarise
- kõndisin tallinna vanalinnas [sellest veel üks eraldi postitus tulemas]
- olin esmalt hämmingus, et inimesed tänaval ei naeratagi üldse [alles teil oli imeline, imeline suvi! kuhu jäi rõõm?], ka siis mitte kui neile avalalt naeratada... siis vaatavad nad sinust ükskõikselt läbi, justkui ei näekski sind...
- astusin sisse vene tänava chocolaterie'sse ja lubasin endale mõned maiused
- saatsin endale londonisse 7-kilose paki komme! 7-kilose, jah! ei jõua ära oodata, millal see kohale jõuab! :D

algus ja lõpp saagi olla mujal kui alus, ega ju?

ei tundnud end enam päris koduselt eestis, tuleb tunnistada, aga eks viis päeva on ka pisut lühike aeg tagasi harjumiseks. esimesed kolm päeva oli kõik aeg selline tunne, et näen taas juba kunagi ammu varemgi nähtud und :D

nüüd siis tagasi tegelikkuses ja... eks see eluke veereb ikka omasoodu edasi. järgmise korrani!

maias

my name is lazy, liza lazy

ma olen täiesti veendunud, et mul on maailmakõiksekaunim kass :) ebatavaline, eksju? ;)

i've got you under my skini've got you deep in the heart of me

muidugi oleks võinud selle jutu liisu sünnipäeva aegu ära rääkida, aga ega ma ju ei taibanud :( pea terve aasta oodata ka ei kannata. seega. siit ta tuleb. ärge kassilembese vanatüdruku pihta pikka viha pidage :)

meie teineteise leidmise päev oli üks kõige helgematest. [minu jaoks vähemasti, tema sel teemal väga sõna võtma ei tiku.] teda nähes teadsin ma hoobilt, et tema see ongi. minu jaoks.

kergendust tõi see teadmine ju ka, sest ma olin selleks ajaks mingi miljon pesakonda üle vaadanud ja iga kord kahtlema jäänud. aga tema tundsin ma hetkega ära.

ja panimegi leivad ühte kappi :) nüüd on liisu mul juba kolmene.

november 2002jaanuar 2003jaanuar 2005välised muutused ei ole viimasel ajal enam nii drastilised, küll aga on ta hakanud hooga loomu poolest muutuma. rahulikumaks. leplikumaks. hellikumaks.

nii on lood liisuga. mhmh, ma teen talle sinu poolt ühe pai :)

for a minute we kept out the cold

kassi käpad on üks kõige pehmematest. äsja sadanud lumi on veel üks. ja neid on veel ja veel... ja neid ma jumaldan.

and all the mistakes i make i dedicate to you

tänavu on vahtras eriti palju punast. see pidi nagu midagi tähendama... et tuleb külm talv?

mul ei olnud täna töölt koju kõndides mitte kusagile kiiret. nii ma siis korjasingi tee peale jäänud kastanipuu aluse kastanitest tühjaks. ühe õngitsesin isegi lombist välja... nad on nii ilusad ju! iga viimane kui üks!kassile meeldisid need kastanid ka. trügis teine iga pildi peale...

üx väike kass on taas mu süles, üx väike nõidus on mu üle

lõpuks sain kassi ka maalt suvitamast ära linna tagasi tiritud. ta ei taht kohe mitte ja oli tükimat aega mu peale ikka täitsa tige... aga andeks andis.

nüüd me siis istume siin kahekesi ja krõbistame kõrsikuid. absolute bliss.

kõige unisem