unbelievable!

mul on sulle küll sajast muust asjast pajatada, aga kõikserohkem erutab mu meeli täna ikkagi aidese debüütplaat, mis lõpuks aidese kodulehel kuulamiseks väljas ja kolmapäevast ka eesti poelettidele jõuab. tõesõna, seda plaati olen ma nüüd nii kaua ja nii kannatamatult oodata saanud, et kui ma ühel imeilusal päeval oma ärevusest haprad küüned ka füüsilisele eksemplarile taha saan, siis tuleb vist küll heldimuspisar silma...

deftones - diamond eyes

snish @ 333 motherbar

õeraas sikutas mind eila üle ilmatuma aja jälle kontserdile - 333 motherbari nimelises õdusas urkas esines smoky carrot sessioni raames ilusa poisi bänd nimega snish. ei, tore oli :)

pildid klõpsis õeraas.

think, everyone that you kiss, do they cease to exist when you stop being missed?

ladytron @ shepherd's bush empire [21.11.2008]

oo, aga eile oli meil ju kauaoodatud ladytron'i õhtu, mis algas küll veikeste viperustega, aga ega ta sellepärast siis veel palju paremaks läinud :D

kõigepealt jõudsime me sellel krõpskülmal õhtul üllatuslikult täitsa ilma igasuguste probleemideta kontserdipaika kohale. ega üks algus ei saagi enam kurjakuulutavam olla vist.

piletikassat silmates meenus mulle paraku tõsiasi, et oma pileti välja lunastamiseks tarvilikku krediitkaarti, millega pilet ostetud sai, ma küll kaasa ei võtnud.

saatsin siis seltskonna sisse ja võtsin ise paaniliselt kriisates kõne koju jäänud abikaasale, lootes, et ehk õnnestub ta autosse kargama ja mulle kaarti tooma kupatada.

seal ma siis tammusin jalalt jalale, sooritasin hüppeid ja jäätusin kõigele vaatamata ja ootasin ja ootasin oma printsi selles karges õhtus. kas ma juba mainisin, et see üks erakordselt külm õhtu oli, jah?

kui olin kõik raugematu energiaga piletihangeldajad ja paar seltsilist otsivat härrasmeest eduliselt maha raputanud, saabuski kallis kaasa kaardiga. jei!

pilet õnnelikult näpus, tormasin ummisjalu saali, et natukenegi sooja saada. jõudsin parasjagu külalisesineja lõppakordide ajal - ma isegi ei tea, mis bänd see neil oli seal.

saal oli väga armas - üsna väike ja ohtrate nikerdustega vana teatrisaal. selline mõnusalt intiimse ja hubase atmosfääriga.

leidsin vaevata oma rahva ja juba me lava poole liikusimegi. viisakalt. britid on ikka täiesti hämmastavalt reserveeritud. ei mingit trügimist, mitte mingisugust - ka päris lava ees mitte. kõik, kes uute jookidega oma lava ees ootava[te] kaaslas[t]e juurde naasid, lubati ilma igasuguse protestita läbi.

oo, ja siis kohevarsti ju tuligi ladytron! oi, nad on nummid! kohati kõlas ka üsna nagu ladytron, ja siis kohati kohutavalt halvasti. midagi oli neil seal natuke nihu - vokaalid maas ja bassid ribides.

kiikasime pikakasvulise ja hirmuäratavalt koleda prantslase moega neiu tagant lavale ning püüdsime oma tagasihoidlike puusanõksudega viisakuse piiridesse mahtuda, kui juba oligi kõik läbi. kontsert-silmapilk.

olin õige pisut mures, et kuidas ma läbi selle suure külma koju saan, kui mul tõesti oma saapad sinna kleepuva põranda külge jätta tuleb, aga sain teised ikka kuidagi kätte ja juba õige varsti olimegi tagasi kodus.


ladytron - cease2xist

when i think that i'm over you i'm overpowered

jazz'n motion vol 8:
op:l bastards & roisin murphy
@ rock cafe [29.01.2008]

legendaarse [?] soome elektro-punk trio op:l bastards'i etteaste aegu juurdlesin ma pisut paaniliselt: appi, miks ma siin olen? neis kohati küll oli midagi, ent sealsamas jälle kiskus kõik liiga kommiks kätte ära...

ent diskodiiva roisin oli šikk! stiilne, intrigeeriv, sensuaalne, julge ja samal ajal võluvalt häbelik - ma ei suuda iial mõista, kuidas selline kooslus elab või kuidas see üldse võimalik on... aga minu silmis on just selline üks ütlemata sümpaatne isikuomaduste komplekt - minu lugupidamine! kui ma ise suureks saan, kui ma seda ükskord aduda suudan ja järele ahvida oskan, siis ma hakkan ka roisin murphy'ks.

ta oli ikka uskumatult nunnu! ja tal ei olnud tissivesti! ja tissid olid ka nunnud. nunnud napid tissid :)

huvitavad kostüümid, aksessuaarid ja peakatted, aga ka sulnid taustalauljad ja õdusad tantsusammud lisasid tervikule veelgi soojust ja südant, mistõttu mina lõpuks küll päris rahul olin.

heikki leisi ja lynne, sipsicu klõpsud.

korraldajate kapsaaeda: rc oli ebameeldivalt täis müüdud. ebameeldivalt.


roisin murphy - overpowered

sounds slipping into songs

merili [agent m] suvel paides

isiklikud lemmikalbumid aastast 2007 saavad nüüd nimetet. enesele hakkab silma, et livekontsertidel on selle listi kujunemisel ütlemata suur osatähtsus olnud.

kodumaalt:
agent m - spionaaž
brides in bloom - love criminal
burn still - let the skies turn black
dahling - dahling
hnd - patu raamat
leech - tram-o-gram
pedigree - ghosts and corpses
pedigree - march of the blades
stem - marble men
under marie - step into light
vaiko eplik ja eliit - 2

lea liitmaa armastust ei ole ma veel kuulnud, aga tema varasema loomingu põhjal julgen arvata, et küllap see mulle hea on. uuelt aastalt ootan pikkade silmadega aidese kauamängivat.

mujalt:
clawfinger - life will kill you
emery - i'm only a man
foo fighters - echoes silence patience & grace
fu manchu - we must obey
katie melua - pictures
kings of leon - because of the times
mgmt - oracular spectacular
mika - life in cartoon motion
ministry - the last sucker
nine inch nails - year zero
radiohead - in rainbows
sigur rós - hvarf-heim
the killers - sawdust
the white stripes - icky thump

palju head on mul muidugi tänaseks kuulamata, aga küll jõuab. 2008 võiks juba ometigi tulla uus ladytron. juba ometigi võiks!

teel on ka:
bullet for my valentine - scream aim fire
deftones - eros
goldfrapp - seventh tree
meshuggah - obzen
moby - last night
jei!

soovitusi?

2006
2005

don't break don't break my heart and i won't break your heart-shaped glasses

lapko + marilyn manson @ saku suurhall [22.12.2007]

soojendusbänd ei vääri mainimist - haiglaselt hajevil, tühi ja igav sai nende number. ning paus pärast seda kaootilist jura venis ja venis... publikumi taluvuspiire kompavalt pikaks. vanemal generatsioonil väsisid jalad. kannatus tahtis katkeda. ent õhtu staar lasi ennast oodata. temal parasjagu ei olnud tuju! selle peale võtab nõrgem eestlane kätte ja solvub. mida muud ta teha saakski! manson on staar. tahab - tantsib, ei taha - ei tantsi.

kui ilmakuulus šokirokkar siis lõpuks ikkagi lavale tuli, oli ka see väsinud vanem generatsioon jälle kui üks rõõmust särisev laps. see kõik oli seda väärt! marilyn manson ei petnud ootusi - ta oli kõike, mida lubati. teatraalne, provokatiivne, paheline ja mõnevõrra šokeeriv. manson korraldas meile ühe toreda tantsulka! isegi sel väsinud vanemal generatsioonil oli tegu vähimagi väärikuse säilitamisega. ma nägin küll! the loudest and the craziest motherf*ckers!

ja konfetid! konfetid! [kui ma oskaks siinjuures mitte kiljuda, siis nii ma teeksingi, ausõna!]

ps: see nende missioon meie jõulud rikkuda - see ei lähe neil korda! jõulud tulevad meil ägedad! küll nad tulevad!

rada7, epl, slol, dlf.

hell on wheels is no big deal

fu manchu & truckfighters @ club hollywood, 21.11.2007.

otsa lahti teinud rootsi truckfighters oli mõnusalt energiline ja hüplev. boonuspunktid bändile teenis välja palja ülakehaga higine kitarreromeo. oleks neid hea meelega pisut kauemgi nautinud, õite napiks jäi nende etteaste.

kui peaesineja - lõuna-california stoner-rocki legend fu manchu - laval poosid sisse võttis, jäi tf juba mõne aja pärast tuntavalt nõrgemasse valgusvihku. fu tegi!

nõustun igati meedias vilksutatud hinnangutega, et tegemist on "riff-rocki kuninga, stoner-rocki vundamendi ja korstnaga, ebanormaalselt hea live-bändiga". on tõesti.

sellised gigid on üldse väga lahedad. kuhu sa satud õndsas teadmatuses, lihtsalt lootuses, et ehk see sulle midagi ikka pakub. ja kui sellest siis jälle üks eriliselt hea elamus kujuneb. selline, mis sunnib sind endale uut musooni hankima. fu oli mulle selline bänd.

kõrvad küll vilistavad. täna veel. ebanormaalne.

rada, dlf, epl, pics by lynne.

breathe life for you are not alone

stem + killswitch engage @ club hollywood, 15.10.2007.

mul endal on ka juba vähe imelik järjekordset kiidujauru siin esitada, sestap püüan lühidalt. et kse oli hullult raju!!!

howie suhtles publikuga nii vahetult ja armsalt, et eestlane, va kivinägu, läks käima, nii et. eestlased, toredad olite! khm. olime!

siis mulle meeldis veel see, kuidas howard vahepeal mikri püksi hoiule pani.

aaa, ja stem! stem oli ka ütlemata tore!

lynne jaur + pildid + muu rada jaur, delfi jaur + pildid.

in a garden in the house of love

tere. rabarock sms mängu loosimisel osutusite üheks võitjatest. palun saatke e-mailile info@rabarock oma täpne aadress auhinna kättesaamiseks. palju õnne!

selline sõnum potsatas minu telefoni nädalapäevad tagasi. äge ju! ainumas asi, mis ma sellest mängust mäletan, on, et loositi välja i-pod või mitu... ja nad sindrinahad ei ütle ka, mis ma võitsin!

panin siis oma postiaadressi teele ja jäin ootama. iga päev kiikasin postkasti! mõne päeva möödudes sain aga e-kirja, kust selgus, et i-podi saab siiski keegi sootuks teine. minule annavad nemad apoptygma berzerk'i cd singli "shine on". pisike pettumus küll, aga tore ikka :)

and now i'm feet away from distant sunshine

plink plonk on väga muhe murufestival. ootasin juba ammu hinge värisedes, millal galaktlani näen - nüüd on nemad nähtud ja kohe rõõmsam on olla :) ma ju armastan galaktlani... ja siis veel see moj rakety! uhh, kui mul olekes veel mahti kuskile armuda, siis ma armuks küll neisse, iga kell! aga hetkel tuleb mul nende kuulamisega piirduda... super bänd! kõiksugu teisi toredaid oli seal veel, kes käis, see teab.

bassijumal kostja + trummijumal mikk [aides]aidese uus kitarrist peab end mulle veel tõestama. ohtralt. aga uued lood kõlasid vägagi paljulubavalt! ja siis mulle meeldis veel shelton sani laulja - ta on nii viks ja raju samal ajal. muu shelton san oli ka äge. peamiselt muusikalises mõttes.

indie on lahe!

glaciers melting in the dead of night and the superstars sucked into the supermassive

pagan küll! tänaste kõlakate kohaselt tuleb muse meile koju kätte hoopis 18ndamal oktoobrikuu õhtupoolikul, mitte 4ndal, nagu esialgsed kõlakad kõnelesid. arvatagu ära, kes sel õhtul hoopis kuskil mujal on? ja riia gig oli nii... nii müstiline oligi, et... lausa pisardaks pisut :(

i will be chasing a starlight until the end of my life

muse @ riga arena 02.07.2007

see oli tõeline elamus! üks parimatest!

riga arena on nii äravahetamiseni sarnane saku suurhalliga, et võõrsil olemise tunnet sugugi ei olnud. ainult inimesed ümberringi rääkisid imelikku keelt ja olid imelikult... elavad.

et soojendusbändi ei olnud, sai rahvas ka kohe kätte selle, milleks kohale oli tuldud. muse! muse on laivis lihtsalt sõnulseletamatult müstiline, viimistletud, võimas, täpne, mänglev, emotsionaalne, geniaalne. geniaalne!

soldier's poem riga arena't täitvate helendavate mobiiltelefonide ekraanide säras - milline maagia! ja see tähistaevas bändi taga! aah... see tähistaevas oli nii ilus, et ajas nutma. ja need hiiglama suured valged õhupallid plug in baby ajal, mis lõhkedes rahva konfettidega üle puistasid ja iga kord kogu saali rõõmsa rõkkega täitsid!

mul süda hõiskab sees, et ma sellest kõigest osa sain. ja ühtlasi olen pisut kurb. kurb, et eestis kunagi midagi sellist olema ei saa. meie siin lohutame ennast pettekujutelmadega, et oskame muusikat vääriliselt nautida, kui tegelikult... tegelikult oleme üks külm ja ükskõikne rahvas.

riia publik oli hoopis teine tera. täissaal elas kaasa nagu üks mees! ja mitte nagu mõni lihtne mees, vaid nagu üks suur muse'i fänn. tore oli olla seal lätlaste keskel.

ainus, millega ma seda fiilingut võrrelda oskan, on deftones'i gig rock cafe's. ainult et need ei ole väga võrreldavad asjad vist - rc'sse mahtus ju vaid käputäis (tuhatkond?) tulihingelisi fänne. samas, ehk just see ongi võrreldav - ehk olid ka riias kohal vaid tulihingelised fännid, neid lihtsalt oli nii palju rohkem...?

aga kui muse nüüd sügisel tõesti saku halli tuleb, siis! ohh... ma tõsti tahaks neid veel näha. ka juhul, kui see saab olema vaid riia gig'i hale vari, saab see siiski olema ütlemata võimas!

muse! paldies.

when i grow up there will be a day when everybody has to do what i say

seekord sai rabarocki tarvis suisa reedene päev töölt lahti võetud, aga kohale jõudes oli ikka selline tunne, et oleme päeva võrra hiljaks jäänud. kõik ümberringi olid juba nii ülevas meeleolus, et. esimesed bändid jäid ka sel korral nägemata [nagu ikka], sest kõik aeg kulus miskise telklaagri ja parkla vahet vehkimise peale ära.

minu ainumas ving just nende viimatiste olmeliste muudatuste pihta tulebki - vahemaa parkla ja telklaagri vahel hakkab juba häirivalt suureks paisuma. ei taipa mina, miks tänavu enam staadioni parkla ümber parkida ei lubatud, nagu varemalt. kõik see ruum seisis seal nüüd täitsa tühjalt!

eks ta ole - nii üks kui teine võlu on populaarsuse ja sellega kaasnevate masside suurenedes varmad kaotsi minema. sitamajad kõik aeg triiki täis, sitapaber otsas, kätepesuvesi puudu ja - tuleissandappi - teise päeva õhtupoolikuks oli ka kõik humalavesi platsil ära joodud. ei teagi nüüd, ehk viina oleks veel saanud, aga ikkagi! kellele sellised üle- ja puudujäägid ikka sümpatiseeriks...

kui ma säärane hall hiireke ei oleks, nagu ma parasjagu olen, siis ma sooviks neile korraldajatele ikka jõudu rabarocki kasvavale populaarsusele järele sörkimisel. treenige üks muskel! muidu olete väga tublid! muidu oli kõik lill. isegi ilm - vastu kõiki ootusi.

esinejate numbreid nägin ma tänavu hoopis rohkem kui varasematel aastatel. vähese viina viga. samas. midagi pööraselt erutavat seekord nagu ei olnudki... seegi vähese viina viga? panen enda muljed siia ritta, soovi korral saab siis kakelda :)

clawfinger oli väga nummi - mulle meeldis see nende turvade kallal nokkimine [stonefaces!], aga ka üleüldine oleme-nüüd-kõik-head-lapsed-attitude. no mulle ikka meeldib. kui ollakse head lapsed. ja see please don't kill each other, we need every single fan!

pedigree oli väga armas oma jõulisel moel, pedigree'd ma südan. apoptygma berzerk'i poiskades seevastu pisut pettusin. vaatamata kõigele sellele krohvile, mis nad omale näkku olid määrinud, ja usu mind - seda oli ikka mehiselt! [või siis mitte nii mehiselt.] aga etteaste oli kuidagi nadi imho. küllap seda muljet võimendas asjaolu, et apop vahetult pärast pedigree'd mängis - kvaliteedi vahe kriipis liig teravalt. täitsa kurb kohe.

dagö'l olid nummimeetreid lõhkuvad taustalauljad [hele kõre + evelin pang]. ja töll oli töll nagu töll ikka - kõige paremas mõttes! pain olevat hea olnud, aga neid ma ei näinud, mul oli parasjagu keskpäevase uinaku aeg. electric six oli koomiline küll. põhimõtteliselt. vist. no räägivad, et oli. mulle oli see nende huumor tiba labane. või siis nii peen, et ma ei saanud aru... mr. lawrence aga oli nostalg ja nummi.

laibach tekitas vastakaid tundeid. ühelt poolt kurblik ja kaeblik. teisalt visuaalselt väga nauditav ja detailideni viimistletud. eesti hümni mängimine ja publiku reaktsioon sellele oli kõikse südantsoojendavam üldse. tõusti püsti nagu üks mees ja lauldi kaasa, kusjuures hoopis hingelisemalt kui nii mõnegi [teise] peaesineja hittide kõlades.

aga laibach'i tänavune kava - ehk siis too viimane plaat "volk" - see ei ole mulle. see on booring! kohitsetud laibach - keda see märjaks ajama peaks? tunamullusel exitil olid nad mulle hoopis enam meele järele. seekord pidasime nii pool setti vastu, siis andsime alla ja siirdusime telklaagrisse. sealt kuulsime, et lõpupoole tuli laibach'ile vähe rohkem eluvaimu sisse, aga tagasi joosta ka enam ei raatsinud...

telklaager oli ka tänavu [nagu igal aastal!] rabarocki suurimaks väärtuseks minu silmis. kohe kahju on, et mind säärase kalamäluga õnnistatud on - muidu ma tooks sinuni üht koma teist. silmipimestavalt säravaid kilde sadas kõik aeg paremalt ja vasakult ja igalt poolt vahetpidamata.

üks seik nüüd meenus [panen kärmelt kirja, enne kui seegi meelest läheb!]: kohtuvad kaks sõpra. hommikupoolikul. ilmselgelt eelneval õhtul või suisa öö läbi koos joonud ja pralletanud. sõbral #1 on käsi kipsis. sõber #2 ehmub: "sõber, mis juhtus?" sõber #1 ei saa aru, on kohmetu ja segaduses, vastab ainult küsiva pilguga. "mis su käega juhtus?" täpsustab sõber #2 siis. "ah see, see oli mul juba siia tulles selline."

rabarocki highlight'ide hulka pääsesid taas kord kõik ilusad värvilised punkud ja poolalasti [aga nauditava figuuriga!] gootid ja sätitud emod - aitäh teile! tegite rõõmu ja silitasite silma. ja selle pildiseeria päise päeva ajal [mil varjud õite lühikeseks jäävad] telgi varjus magada üritavatest väsinud pidulistest oleks ju ka võinud ikka ära teha - väga osavad liibujad olid!

ma pilti tänavu suuremat ei teinudki. õnneks teised tegid - sa vaata neid: lynne, heikki leis, delfi - ja kirjutasid ka:
päevaleht: festival rabarock toimib veatult nagu mootorsaag
postimees: rabarockile pole võrdset
õhtuleht: rabarock: paks tolm ei suutnud varjutada elamust

vot siis. mulle meeldis. mina ei tea, kuidas siia jutu sisse nii palju kiunu sai, aga tegelikult mulle tõesti meeldis. järgmisel aastal jälle :)

make them bleed

roland [rock crime] @ paide vallimägi, 02.06.2007

let's follow the cops back home and rob their houses

placebo @ saku suurhall, 28.05.2007

see oli mõnes mõttes imelik gig. jäi mulje, nagu oleks olnud palju pettujaid. kes kõik on placebo't juba ilmatuma kaua siia oodanud. aga näe, nüüd, kui nad tulid, tuli neis pettuda. bollocks, i say! hingetuses ei saa süüdistada mitte bändi, vaid publikut. see bänd oli ju placebo. placebo, mitte mõni niisama.

lady molko oli nummi nagu pildi peal ja laulis ilusti nagu plaadi peal ja üldse! kõik oli jmlasta äge ju!

ja lõppude lõpuks - see oli ikkagi placebo. placebo, mitte mõni niisama. me oleme neid nüüd näinud. me peaks nüüd õnnelikud olema. mina olengi. aga sa?

lynne pildistas

can't you see my tears are fire

no-big-silence @ rockstars [23.03.2007]

disco punks bite back!

tartu rock @ rock cafe, tallinn [17.03.2007]

[chungin & the strap-on-faggots]chungin & the strap-on-faggots on neli nohkarit ja üks natuke tarantino nägu, aga oluliselt kõhetum kutt, kes sellegipoolest hirmu nahka ajab. ehk on nad midagi veel, midagi palju enamat... aga vägisi jäi säärane mekk man, et esinohkar ja -pede chungin teeb selle bändi lõdva randmega üksi ka ära. mees [või noh...] on vaatamist väärt! kirgas huumor!

[flowers of romance][eiei, me ei ole vennaskond, ei ole...]

aastal 2006 iire meeli erutanud muusika

cram [no-big-silence] @ jõuluküte, rc [22.12.2006]

sellessinatses postis saavad üles loetud need kõikseparemad pakendatud palad, mis mulle läinud aastal armsaks said. kaalukategooriaid on tänavu suisa kaks: kodumaised ja väljamaised muusikakonservid. paremusjärjestusega ei kavatse ma oma peakest vaevama hakata, panen nemad kirja tähestikulises järjekorras. here goes.

esimesed:
agent m - šokolaad
blacky - see on me meeltele
brides in bloom - no excuses (internet edition)
dagö - joonistatud mees
depoo - amazing
kosmikud - pulmad ja matused
liisi koikson - väike järv
metsatöll - lahinguväljal näeme, raisk!
no-big-silence - war in wonderland
nyrok city - nylon
slide-fifty - reach out
vaiko eplik ja eliit - 1
winny puhh - täämba õdagu praadimi kunna

teised:
bullet for my valentine - the poison
deftones - saturday night wrist
evanescence - the open door
foo fighters - skin and bones
gotan project - lunatico
lost prophets - liberation transmission
ministry - rio grande blood
muse - black holes and revelations
oomph! - glaube liebe tod
placebo - meds
tool - 10 000 days
zero 7 - the garden

kas oli veel miskit head? kui oligi, siis üteldagu mulle ka, mina ei taha mitte heast kraamist ilma jääda!

2005

the sun was dead when they came to town

hnd @ jõuluküte, rc [22.12.2006]