rattaga londonist oxfordi - juba homme!

mõnel eriti hea mäluga lugejal ehk meenub, kuidas me kallite kolleegidega eelmisel suvel 54 miili londonist brightonisse väntasime. sel aastal on väljakutse õige pisut suurem - homme [juba homme!] kruiisime oma vanadel headel ratastel umbkaudu 60 miili / 100 kilomeetrit londonist oxfordi.

veetsin just mõned head tunnid oma ratta kallal nokitsedes - üks mägiratta kumm sai siledama vastu vahetatud, kõik põhjalikult puhastatud, kett õlitatud ja siit-sealt kruvisid kinni keeratud. sellest kummivahetusest pean ma kohe pikemalt kirjutama. nimelt, mul on mägijalgratas. tavaline, selline:

mõned aastad tagasi [jessas, juba 7 aastat tagasi, tegelikult!], kui ta mu juurde tuli, tuli ta mägirattana mägiratta kummidega. pärast seda, kui eelmisel suvel ratas eestist londonisse toodud sai, olen temaga küll vaid teid mööda sõitnud, ent ei näinud karjuvat vajadust kumme siledamate vastu vahetama hakata.

et neid kumme juba pisut kulutatud oli kah ja siledamatega ikka kergem sõita olevat, otsustasin ühe rattafanatist töökaaslase [kes, muide, homme oxfordi jõudnuna kerge pausi peab, et siis rattanina tagasi tuldud suunas seada ja koju, lõuna-londonisse, vändata...] julgustava argumentatsiooni tulemusena oma tugeva mustriga mägikummid siiski teel sõitmiseks sobilikumate siledamate kummide vastu vahetada. oli teine [too kolleeg siis] suisa nii lahke, et otsis minu rattale sobivad kummid internetist üles ja lubas need ka rattale alla sättida, sestap tellisin uued kummid otse kontorisse.

noh, toodi kumm kohale. üks kumm. ja kõik täiesti õige, olingi ühe kummi ostnud! selline naine! ei kaalunud hetkekski, et mitu kummi ostukorvi lisada - minu mõttemaailmas olid kummid nagu kingad, mis ikka paaris tulevad... ainult et - ei tulnud.

sai siis tookord esiratta kumm sileda vastu vahetatud [mina küll passisin rohkem niisama kõrval ja olin moraalseks toeks, aga hoidsin ikka silma peal, et kuidas see kunts siis käib - ei olnud oma seni elatud elu jooksul varemalt näinud, mismoodi rattakummi vahetatakse!] ja teine sile veel tellitud.

suures enesekindluses tellisin teise kummi juba koju, et see oma [ja kaasa] jõududega tagaratta külge pusida. kui jätta kõrvale tühine asjaolu, et meil tänase kummivahetuse käigus üks siselohv teenistusest vabastada tuli, läks täiesti eduliselt. olingi möödaminnes igaks juhuks ühe varulohvi ka ostnud, nii et üks külg uuesti lahti, kahe auguga [osavad oleme!] lohv välja ja teine sisse - nii lihtne see oligi!

seega. ratas on paitatud ja patsutatud ja minu parema äranägemise järgi homseks ette valmistatud. eks olen siis vist ise ka sõidukorras. eneselegi üllatusena avastasin, et viimase kolme kuu läbisõit on lausa 555 miili / 893 kilomeetrit - läheb ju ettevalmistava treeninguna arvesse küll? ei tulegi nüüd meelde, et mingeid muid sõite tänavu teinud oleks, seega olen 34 korda rattaga tööle ja tagasi sõitnud [8 miili ots, 16 edasi-tagasi].

see mind homse 60 miili eel mõnevõrra ärevaks teeb, et ühtegi pikemat otsa seekord ette näidata ei ole, aga loodan ikkagi oxfordi kohale jõuda. võrreldes eelmise aastaga, mil mul trenni tegemiseks vaid napid 10 päeva, peaksin ju küll viisakamalt valmis olema. igal juhul on paanitsemiseks nüüd juba lootusetult hilja. taganemisteed enam ei ole, hommikul kell 8 olen stardis.

seekord kogume raha vähihaigete laste toetuseks - annetusi saab teha seal. oleme oma eesmärgiks püstitatud summale juba üsna lähedal, aga haigete laste heaks annaks iga kell pigem rohkem kui vähem, nii et iga avatud südamega tehtud annetuse [kuitahes väikese!] võtame tänulikult vastu :)

hoitagu siis jälle pöidlaid ja varbaid ja kõigile kaasaelajatele suur aitäh! küllap ma pärast pajatan, et kuidas meil läks ja mis siis sai. kuulmiseni, muhvid!

i did it!

just, 54 miili londonist brightonisse - tehtud! ja tead, mis? pagana rahul olen endaga!

kui me hommikul kell 5 vaevaliselt luugid lahti kerisime, et kell 7:30 clapham commonisse starti jõuda, tervitas meid mõnusalt krõps päeva algus - 8 kraadi sooja! ajasin siis ikkagi pusa selga, ehkki olin varemalt plaaninud võimalikult vähe lisakaalu kaasa vedida - omalgi üksjagu kaalukas kere, mida ülesmäge punnida!

pusa ajasin küll pärast esimest tõusu jälle maha, aga suurema osa ennelõunast pidas siiski üsna pilvist ja jahedat [pisut alla 20 kraadi] ilma, mis ilmselt oligi just täpselt see kõige parem võimalikest variantidest. surnd ma sinna oleks, kui pühapäev nii palav oleks olnud kui täna! pisut põleda õnnestus mul niigi.

sõit ise ei olnudki nii raske, kui ma kartnud olin! peamiselt selle tõttu, et osalejaid oli nii pööraselt palju [ligi 30 000], et alatasa tekkinud tõsised ummikud võtsid ikka tõhusalt hoo maha. ning andsid, ühtlasi, hea võimaluse hinge tõmmata - mõnele meist kulus see marjaks :D

lisaks massidele muutis sõitu pisut [aga vaid õige pisut!] kannatlikkust nõudvamaks asjaolu, et suurem osa sõidust tuli läbida ühes igapäevase liiklusega. kohati mattus mõni auto nii sügavale ratturite vahele, et neil seal sees võis ikka tegu olla, et üldse aru saada, kus suunas liikuda!

igatahes, hirmus vahva oli! esimene kolmandik ning sellega enamik tõusudest ja ummikutest selja taha jäänud, oli sõit juba hästi nauditav. ettevaatlik pidi küll olema, isegi väga, sest teisi rattureid oli pea kogu marsruudi vältel nii ees, kõrval kui taga. lisaks paarile päris jõhkrale tõusule tuli ju läbida ka üpris järske ja pikki langusi.

ühel väga järsul, pikal ja pimedal [kes inglismaal ringi sõitnud, on ehk tähele pannud siinseid "rohelisi tunneleid"] langusel, kus kiirus ikka kenakesi numbreid ette keris, kukkus üks teistest möödasõitu üritanud, ent teeäärsesse rägastikku takerdunud rattur vaat et minu kõrval ikka väga koledasti. ja siis kohe ka tema taga peatuda proovinud rattur. väga-väga jõhker vaatepilt! see õnnetus, aga veel mõned teisedki, mida teel nägin, sundisid mind ennast ikka väga ettevaatlikuks.

pisut ette rutates, need kaks õnnetult kukkunud noormeest pääsesid mõlemad eluga, nii palju ma tean. nii hästi ei läinud, paraku, ühel teisel ratturil, kel pikimal ja raskeimal tõusul retke lõpus, vaid mõni miil enne brightonit ditchling beaconist üles rühtides, süda üles ütles. kurb, aga ka pisut irooniline, et südamefondi heategevuslikul rattasõidul osaleja infarkti tagajärjel sureb. pigem, muidugi, kurb.

see juhtus ilmselt õige pisut pärast seda, kui mina ditchling beaconist üles paterdanud olin, sest sellest, et kõik see mägi mingi suure õnnetuse pärast kinni on pandud ja tuhanded inimesed pikalt-pikalt sõidu jätkamist oodata said, kuulsin alles pärast finišijoont.

aga tagasi sinna, kuhu ennemalt jäin - pärast esimest kolmandikku läks tee peamiselt kergelt allamäge, vaated ümberringi muutusid aga üha nauditavamaks. tõesti mõnus oli sõita! püüdsin ikka kenasti kõik aeg oma magusat spordijooki kulistada ja kaasa varutud rosinaid ja kuivatatud aprikoose mugistada, et energiavarud päris kuivale ei jääks.

kuni tolle viimase ja üsna raske tõusuni, püsisin südikalt sabas seitsmel tiimikaaslasel, kelle pihta arvasin, et nad kõik juba stardis silmist kaotan. ei kaotanud! ok, et tegemist ei olnud võistlusega, ei ladunud nemadki ilmselt päris kõike letti, vaid pigem nautisid ühiselt kulgemist.

see viimane tõus siis... selle ma lihtalt vantsisin üles, ratast käekõrval lükates, ja ei ole isegi häbi tunnistada! see oli tõesti raske tõus, mille, jällegi, tegi raskemaks see, et põhimass üles kõndis. ratta seljas mäe vallutajatel oli omajagu tegu, et kõndijatest mööda saada ning lärmi tehti sel teemal kõvasti. minu respekt kõigile, kes ditchling beaconi rattal vallutasid!

mäe otsas, aga, oli ilus! kaunis inglise künklik maastik ja voogavad moonipõllud! et mul kalli kolleegi pisike fotokas kaasas, kaldusin korraks teemast kõrvale, tunnistan! :)

lõpuks ikka veeresin sealt mäest alla, sain veel pikalt brightonis fooride taga ummikutes ja siis pool tunnikest ka finiši sabas passida ning pandigi medal kaela! vägev!

päris kell pool 8 me ei startinud ja kuskil poole 3 paiku olin finišis, nii et pisut alla 7 tunni ilmselt tuli kokku, aga väga täpselt kahjuks ei teagi...

finišis juba ootas kallis kaasa, kes mind varsti ka ilusti koju tagasi tõi. paljud teised, kes tellitud bussiga tagasi tulid, said veel päris pikalt tolle infarkti saanud ratturi taha kinni jäänud viimaseid tulijaid oodata...

sõnaga - pääsesin kergelt! kerge lihaspaanika ning päikesepõletus kätel ja tol õhtul pärast sõitu ei jaksanud küll ühtki juppi liigutada ja kustusin juba pisut pärast kaheksat, aga järgmisel päeval olin jälle täitsa tavapärases korras :)

et siis - teinekordki! ma ei ole küll päris veendunud, et just seda sõitu veel kord teha tuleks, heategevuslikke rattaretki on nii palju teisigi - võib ju ka mõne vähem populaarse sõidu valida, aga ütlemata vahva oli küll!

rõõmu teeb ka suur toetus meie ettevõtmisele - oleme briti südamefondile juba üle 5000 naela kogunud, mis on ju igati kenakene summa. suur-suur aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele! minu jaoks isiklikult, muide, oli abisaaja veel eriti läbimõeldult valitud - isa mälestuseks võib ju pisut pingutada. mitte, et ma mõne teise ülla eesmärgi nimel midagi samaväärset ei teeks - ei välista mitte!

huvitav, kui palju eestlasi veel sel pühapäeval rattaga londonist brightonisse sõitis? teab keegi kedagi, kes teaks kedagi, kes tänavu [või üldse millaski] L2B kaasa teinud on?

valik meediakajastusi:
thousands join in london to brighton bike ride [bbc]
thousands saddle up for charity bike ride [telegraph]
husband lines wife's bike race route with banners in desperate bid to save marriage [daily mail]
man, 48, dies after london to brighton cycle ride [bbc]
cyclist, 48, dies after collapsing during london to brighton bike ride [daily mail]

100 miili ratta seljas

no mis päevik see oleks, kui see trennipäevik ei oleks? igatahes! 100 miili rattal olen nüüd selja taha jätnud, juhuu!

ratta sain eelmise esmaspäeva varahommikul kätte, aga tühjade kummidega. pump meil isegi juhtus olema, aga sellele rattale too pump ei juhtunud istuma. hiljem, pärast käiku rattapoodi, selgus, et ei ole pumbal häda kedagist, tuleb ainult üks jubin teisipidi otsa keerata.

eelmisel teisipäeval siis tegin esimesed kümmekond miili. esimesed kolm neist olid küll hirmus rasked! kas ma juba mainisin, et ma ei ole mõned head aastaid ei rattaga sõitnud ega muud trenni teinud? bussi peale jooksnud teinekord, aga see vist ei lähe päris arvesse?

noh, kolmapäeva ja neljapäeva õhtul sõitsin siis veel rattaga. nii 10 miili päevas olen ikka proovinud teha. reede oli mul töölt vaba päev - võtsin kätte ja sõitsin wimbledoni parki ja tagasi - 20 miili. laupäeval olid teised plaanid ja ratta selga ei jõudnudki - puhkasin pisut sabakonti.

pühapäeval tõi meesuke omale ka ratta ja sõitsime koos richmond parki, pisut seal [see on hirmus suur] ja tagasi. 30 miili! meesuke oli küll õhtuks üsna kutupiilu, aga väga muljetavaldav mu meelest kohe esimese sõiduga 30 miili visata! ilma rattapükste ja kinnasteta, sealjuures. mõni ime, et siit ja sealt hellaks kiskus!

nii, eile oli esmaspäv. eile ma sõitsin esimest korda rattaga tööle ja tagasi, kokku ligi 20 miili. polnudki väga hullu! homme lähen jälle, ja siis ülehomme ka :)

et suurema osa "trennist" olen sõtkunud londoni linnatänavaid ja kõike ülejäänud maailma ei olegi vahepeal kinni pandud, olen nüüdseks londoni liikusega jalgratturi vaatenurgast täitsa kenasti kohanenud. see on minu jaoks suur kergendus, sest esiti oli juba mõte rattaga siinses liikluses osaleda mulle ikka kole hirmutav. ei ole tegelikult põhjust karta, tuleb lihtsalt tähelepanelik ja ettevaatlik olla ning oma kavatsusi selgelt väljendada.

tänase vaba päeva pühendasin rattahooldusele ja veel viimaste tarvilike jubinate hankimisele. rattas on nüüd hirmus hea ja veereb veel paremini kui enne :) lähengi kohe ja viskan lisaks rattahooldusesse ja tagasi sõidetud kuuele miilile veel ühe kümnemiilise tiiru ka.

enesetunne on seni küll hirmus hea olnud ja ma juba usun, et vast saan ka eelseisva 54 miiliga hakkama. eks kerge lihaspaanika käib ikka asja juurde, aga ei midagi traagilist. küll aga on oma otsa leidud mõned putukad, kes paha aimamata mulle kurku koperdanud on.

ja rattapükstest pean ma sulle rääkima! rattapüksid pääsevad ilma igasuguse kahtluseta elu parima ostu kandidaatide nimekirja! kindad on samuti suureks abiks - kui suureks, sain aru alles eile, kui tööle ja tagasi kinnasteta sõitsin.

aga ennekõike tahtsin ma ikkagi kuulutada, et olen nüüd selle viimase nädala jooksul juba 100 miili läbi sõitnud! kohe uhke tunne on! nüüd ei olegi muud, kui nii hoida ja siis pühapäeval need 54 miili londonist brightonisse kah ära visata.

ps: raha briti südamefondile saab endiselt ära anda seal.

london to brighton. by bike. stop laughing, i'm dead serious!

kohevarsti, juba 20. juunil, on mul ühes töökaaslaste ja veel nii 27 000 inimesega hulljulge plaan sõita rattaga londonist brightonisse. 54 miili / 87 kilomeetrit üksjagu künklikku teed pidi. london to brighton heategevuslikku rattasõitu korraldab briti südamefond.

ma ei ole nii neli-viis aastat õieti ratta selga saanud. ei ole üldse suuremat trenni teinud, kui nüüd jõhkralt aus olla. on hirm küll, igati õigustatud hirm, ma leian. eelkõige loodan ma, et mootor ikka lõpuni põksub, mitte ei tahaks katkestada. kus siis selle häbi ots!

aga! kui nüüd kõik ikka kenasti kulgeb, siis on mul lootust juba pühapäeval taas oma eestisse maha jäänud jalgrattaga kohtuda ja ägeda trenniga algust teha. pea kaks nädalat on aega tagumendil sadulaga sõbraks saada! võtsin lausa töölt mõned päevad vabaks, et ka nädala sees pikemaid sõite teha.

pool eesmärgiks püstitatud summast briti südamefondile on meil juba ilusti koos, aga see teine pool... see teine pool alles tahab meie juurde tulla :) igatahes, ei taha mina mitte, et keegi ennast nüüd milleksi kohustatuna tunneks! teisalt, igasugune toetus oleks abiks ikka ja saab tänuga vastu võetud.

kõik soovijad saavad raha ära anda meie fundraising saidil. oleks ju igavesti vahva, kui sinna ka mõni eestikeelne kommentaar tekiks :)

hoitagu siis pöidlaid ja varbaid ja kõigile kaasaelajatele suur aitäh!