muse @ riga arena 02.07.2007
see oli tõeline elamus! üks parimatest!
riga arena on nii äravahetamiseni sarnane saku suurhalliga, et võõrsil olemise tunnet sugugi ei olnud. ainult inimesed ümberringi rääkisid imelikku keelt ja olid imelikult... elavad.
et soojendusbändi ei olnud, sai rahvas ka kohe kätte selle, milleks kohale oli tuldud. muse! muse on laivis lihtsalt sõnulseletamatult müstiline, viimistletud, võimas, täpne, mänglev, emotsionaalne, geniaalne. geniaalne!
soldier's poem riga arena't täitvate helendavate mobiiltelefonide ekraanide säras - milline maagia! ja see tähistaevas bändi taga! aah... see tähistaevas oli nii ilus, et ajas nutma. ja need hiiglama suured valged õhupallid plug in baby ajal, mis lõhkedes rahva konfettidega üle puistasid ja iga kord kogu saali rõõmsa rõkkega täitsid!
mul süda hõiskab sees, et ma sellest kõigest osa sain. ja ühtlasi olen pisut kurb. kurb, et eestis kunagi midagi sellist olema ei saa. meie siin lohutame ennast pettekujutelmadega, et oskame muusikat vääriliselt nautida, kui tegelikult... tegelikult oleme üks külm ja ükskõikne rahvas.
riia publik oli hoopis teine tera. täissaal elas kaasa nagu üks mees! ja mitte nagu mõni lihtne mees, vaid nagu üks suur muse'i fänn. tore oli olla seal lätlaste keskel.
ainus, millega ma seda fiilingut võrrelda oskan, on deftones'i gig rock cafe's. ainult et need ei ole väga võrreldavad asjad vist - rc'sse mahtus ju vaid käputäis (tuhatkond?) tulihingelisi fänne. samas, ehk just see ongi võrreldav - ehk olid ka riias kohal vaid tulihingelised fännid, neid lihtsalt oli nii palju rohkem...?
aga kui muse nüüd sügisel tõesti saku halli tuleb, siis! ohh... ma tõsti tahaks neid veel näha. ka juhul, kui see saab olema vaid riia gig'i hale vari, saab see siiski olema ütlemata võimas!
muse! paldies.
3. juuli 2007
i will be chasing a starlight
until the end of my life
26. juuni 2007
yippie-ki-yay, motherf*cker!
teatriga läks küll natuke nihu, aga päris kultuurituks me nüüd ka ei jäänud. või noh. käisime kinos. live free or die hard [2007], aka die hard 4.0 on ühele tõelisele märulisõbrale [mida ma kahtlemata, khm, olen] täitsa kobe vaatamine. vanakooli kakleja meets a geek. täitsa kobe [veel] on seal siis peamiselt vana sarmikas kiilaspea bruce ise. mürgeldab ja madistab teine pööraselt. nagu ikka.
filmi lõppedes publikum aplodeeris ja puha. spetsvärk!
25. juuni 2007
kui inimesed vanaks jäävad, siis nad enam ei ütle, et armastavad teineteist. siis nad küsivad, et kas tahad kohvi juurde küpsist ka või.
bhh. tahtsime täna teatrisse minna. kell seitse. väga tahtsime kell seitse minna! aga need sindrinahad seal teatris tahtsid jälle varakult õhtale saada ja alustasid juba kuuest. ennekuulmatu! teater kell kuus! kuhu see kõlbab!?
pärast mul tuli meelde küll, kuidas sõbrants mõni nädal tagasi sama tükki kella kuuest vaatamas käis... igavene ikaldus!
20. juuni 2007
18. juuni 2007
when i grow up there will be a day
when everybody has to do what i say
seekord sai rabarocki tarvis suisa reedene päev töölt lahti võetud, aga kohale jõudes oli ikka selline tunne, et oleme päeva võrra hiljaks jäänud. kõik ümberringi olid juba nii ülevas meeleolus, et. esimesed bändid jäid ka sel korral nägemata [nagu ikka], sest kõik aeg kulus miskise telklaagri ja parkla vahet vehkimise peale ära.
minu ainumas ving just nende viimatiste olmeliste muudatuste pihta tulebki - vahemaa parkla ja telklaagri vahel hakkab juba häirivalt suureks paisuma. ei taipa mina, miks tänavu enam staadioni parkla ümber parkida ei lubatud, nagu varemalt. kõik see ruum seisis seal nüüd täitsa tühjalt!
eks ta ole - nii üks kui teine võlu on populaarsuse ja sellega kaasnevate masside suurenedes varmad kaotsi minema. sitamajad kõik aeg triiki täis, sitapaber otsas, kätepesuvesi puudu ja - tuleissandappi - teise päeva õhtupoolikuks oli ka kõik humalavesi platsil ära joodud. ei teagi nüüd, ehk viina oleks veel saanud, aga ikkagi! kellele sellised üle- ja puudujäägid ikka sümpatiseeriks...
kui ma säärane hall hiireke ei oleks, nagu ma parasjagu olen, siis ma sooviks neile korraldajatele ikka jõudu rabarocki kasvavale populaarsusele järele sörkimisel. treenige üks muskel! muidu olete väga tublid! muidu oli kõik lill. isegi ilm - vastu kõiki ootusi.
esinejate numbreid nägin ma tänavu hoopis rohkem kui varasematel aastatel. vähese viina viga. samas. midagi pööraselt erutavat seekord nagu ei olnudki... seegi vähese viina viga? panen enda muljed siia ritta, soovi korral saab siis kakelda :)
clawfinger oli väga nummi - mulle meeldis see nende turvade kallal nokkimine [stonefaces!], aga ka üleüldine oleme-nüüd-kõik-head-lapsed-attitude. no mulle ikka meeldib. kui ollakse head lapsed. ja see please don't kill each other, we need every single fan!
pedigree oli väga armas oma jõulisel moel, pedigree'd ma südan. apoptygma berzerk'i poiskades seevastu pisut pettusin. vaatamata kõigele sellele krohvile, mis nad omale näkku olid määrinud, ja usu mind - seda oli ikka mehiselt! [või siis mitte nii mehiselt.] aga etteaste oli kuidagi nadi imho. küllap seda muljet võimendas asjaolu, et apop vahetult pärast pedigree'd mängis - kvaliteedi vahe kriipis liig teravalt. täitsa kurb kohe.
dagö'l olid nummimeetreid lõhkuvad taustalauljad [hele kõre + evelin pang]. ja töll oli töll nagu töll ikka - kõige paremas mõttes! pain olevat hea olnud, aga neid ma ei näinud, mul oli parasjagu keskpäevase uinaku aeg. electric six oli koomiline küll. põhimõtteliselt. vist. no räägivad, et oli. mulle oli see nende huumor tiba labane. või siis nii peen, et ma ei saanud aru... mr. lawrence aga oli nostalg ja nummi.
laibach tekitas vastakaid tundeid. ühelt poolt kurblik ja kaeblik. teisalt visuaalselt väga nauditav ja detailideni viimistletud. eesti hümni mängimine ja publiku reaktsioon sellele oli kõikse südantsoojendavam üldse. tõusti püsti nagu üks mees ja lauldi kaasa, kusjuures hoopis hingelisemalt kui nii mõnegi [teise] peaesineja hittide kõlades.
aga laibach'i tänavune kava - ehk siis too viimane plaat "volk" - see ei ole mulle. see on booring! kohitsetud laibach - keda see märjaks ajama peaks? tunamullusel exitil olid nad mulle hoopis enam meele järele. seekord pidasime nii pool setti vastu, siis andsime alla ja siirdusime telklaagrisse. sealt kuulsime, et lõpupoole tuli laibach'ile vähe rohkem eluvaimu sisse, aga tagasi joosta ka enam ei raatsinud...
telklaager oli ka tänavu [nagu igal aastal!] rabarocki suurimaks väärtuseks minu silmis. kohe kahju on, et mind säärase kalamäluga õnnistatud on - muidu ma tooks sinuni üht koma teist. silmipimestavalt säravaid kilde sadas kõik aeg paremalt ja vasakult ja igalt poolt vahetpidamata.
üks seik nüüd meenus [panen kärmelt kirja, enne kui seegi meelest läheb!]: kohtuvad kaks sõpra. hommikupoolikul. ilmselgelt eelneval õhtul või suisa öö läbi koos joonud ja pralletanud. sõbral #1 on käsi kipsis. sõber #2 ehmub: "sõber, mis juhtus?" sõber #1 ei saa aru, on kohmetu ja segaduses, vastab ainult küsiva pilguga. "mis su käega juhtus?" täpsustab sõber #2 siis. "ah see, see oli mul juba siia tulles selline."
rabarocki highlight'ide hulka pääsesid taas kord kõik ilusad värvilised punkud ja poolalasti [aga nauditava figuuriga!] gootid ja sätitud emod - aitäh teile! tegite rõõmu ja silitasite silma. ja selle pildiseeria päise päeva ajal [mil varjud õite lühikeseks jäävad] telgi varjus magada üritavatest väsinud pidulistest oleks ju ka võinud ikka ära teha - väga osavad liibujad olid!
ma pilti tänavu suuremat ei teinudki. õnneks teised tegid - sa vaata neid: lynne, heikki leis, delfi - ja kirjutasid ka:
päevaleht: festival rabarock toimib veatult nagu mootorsaag
postimees: rabarockile pole võrdset
õhtuleht: rabarock: paks tolm ei suutnud varjutada elamust
vot siis. mulle meeldis. mina ei tea, kuidas siia jutu sisse nii palju kiunu sai, aga tegelikult mulle tõesti meeldis. järgmisel aastal jälle :)
