blueberries for breakfast, love in the afternoon

mustikad ja armastus on mingil salapärasel moel seotud. eiei, päris kindlasti on! ma ei tea veel, kuidas, aga seda tean ma küll, et on.

protect me from what i want

ma olen täiesti võimetu osutama mingitki vastupanu hernestele. kui neid on, pean ma nad kõik ära sööma. kõik viimseni. võimalikult kiiresti.

kui ma laps olin, käisime alu gängiga kõvasti herneraksus. oh juudas, me vedasime ikka kilekotitäite kaupa neid söödaherneid põldudelt ära. ise kartsime koledasti soolapüssi kibedat tabamust. teinekord sai suurest hirmust põllu äärde kraavi pikaligi visatud, kui keegi juhtus mööda sõitma.

aga soolapüssist veel enam kartsin ma ikka, et söön ennast hernestest katki. räägiti, et kui lehmad hernepõldu pääsevad, siis võib juhtuda, et nad söövad ennast lõhki. lollid loomad. ja hernes ju paisub ka. ega ma ei teagi, kas seda siis päriselt juhtub ka või...? kerge salahirm on säilinud.

järjekordne herneaeg on käes. järjekordne kotitäis on hävitatud.

glaciers melting in the dead of night and the superstars sucked into the supermassive

pagan küll! tänaste kõlakate kohaselt tuleb muse meile koju kätte hoopis 18ndamal oktoobrikuu õhtupoolikul, mitte 4ndal, nagu esialgsed kõlakad kõnelesid. arvatagu ära, kes sel õhtul hoopis kuskil mujal on? ja riia gig oli nii... nii müstiline oligi, et... lausa pisardaks pisut :(

su valu südames mul keeb su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb

nüüd on ometigi eduliselt teatris käidud! saime ühelt rahapesumafiosniktuttavalt piletid ja - usu või ära - jõudsime õigel ajal [sh ka õigel päeval!] viinistusse kohale.

eesti asi on lõbus jant krimuna küla rahva viperustega pikitud teekonnast tartusse esimesele laulupeole.

publik oli südamlik, mispeale näitlejad muidugi heldisid ka. isegi lisaloo meelitasime välja! selle pühendas hirvo surva oma tütrele, kel esietenduse päeval (07.07.07) sünnipäev oli olnud.

between the click of the light and the start of the dream

i will be chasing a starlight until the end of my life

muse @ riga arena 02.07.2007

see oli tõeline elamus! üks parimatest!

riga arena on nii äravahetamiseni sarnane saku suurhalliga, et võõrsil olemise tunnet sugugi ei olnud. ainult inimesed ümberringi rääkisid imelikku keelt ja olid imelikult... elavad.

et soojendusbändi ei olnud, sai rahvas ka kohe kätte selle, milleks kohale oli tuldud. muse! muse on laivis lihtsalt sõnulseletamatult müstiline, viimistletud, võimas, täpne, mänglev, emotsionaalne, geniaalne. geniaalne!

soldier's poem riga arena't täitvate helendavate mobiiltelefonide ekraanide säras - milline maagia! ja see tähistaevas bändi taga! aah... see tähistaevas oli nii ilus, et ajas nutma. ja need hiiglama suured valged õhupallid plug in baby ajal, mis lõhkedes rahva konfettidega üle puistasid ja iga kord kogu saali rõõmsa rõkkega täitsid!

mul süda hõiskab sees, et ma sellest kõigest osa sain. ja ühtlasi olen pisut kurb. kurb, et eestis kunagi midagi sellist olema ei saa. meie siin lohutame ennast pettekujutelmadega, et oskame muusikat vääriliselt nautida, kui tegelikult... tegelikult oleme üks külm ja ükskõikne rahvas.

riia publik oli hoopis teine tera. täissaal elas kaasa nagu üks mees! ja mitte nagu mõni lihtne mees, vaid nagu üks suur muse'i fänn. tore oli olla seal lätlaste keskel.

ainus, millega ma seda fiilingut võrrelda oskan, on deftones'i gig rock cafe's. ainult et need ei ole väga võrreldavad asjad vist - rc'sse mahtus ju vaid käputäis (tuhatkond?) tulihingelisi fänne. samas, ehk just see ongi võrreldav - ehk olid ka riias kohal vaid tulihingelised fännid, neid lihtsalt oli nii palju rohkem...?

aga kui muse nüüd sügisel tõesti saku halli tuleb, siis! ohh... ma tõsti tahaks neid veel näha. ka juhul, kui see saab olema vaid riia gig'i hale vari, saab see siiski olema ütlemata võimas!

muse! paldies.

someone call the ambulance there's gonna be an accident

riia loomaaed ja, noh, riia niisama.