sandringham house
vaatasime nädalivahel ringi east anglias. valik pilte laupäevast:
see vahva sidrunilimonaad väikese ingveriga pakkus mulle kosutust linnakeses nimega ely. lisaks limpsile oli neid seal ka päris kobe katedraal.
castle rising castle
sandringham, the much-loved country retreat of her majesty the queen:
üks auväärses eas meesterahvas teadis pajatada, et too tamm olla 800-aastane. talle pakkus huvi, mida sel puul meile rääkida oleks, kui ta rääkida mõistaks.
kenad ja isemoodi kirikud olid neil sealkandis ka - sääraseid torutorniga kirikuid nagu ei olekski ennemalt tunnistama juhtunud.
ning päeva lõpetuseks, paramparaa, lubage mul esitleda - maailma kõikseilusam pubi, the three horseshoes warhamis!
28. juuni 2010
east anglia [day 1]
21. juuni 2010
i did it!
just, 54 miili londonist brightonisse - tehtud! ja tead, mis? pagana rahul olen endaga!
kui me hommikul kell 5 vaevaliselt luugid lahti kerisime, et kell 7:30 clapham commonisse starti jõuda, tervitas meid mõnusalt krõps päeva algus - 8 kraadi sooja! ajasin siis ikkagi pusa selga, ehkki olin varemalt plaaninud võimalikult vähe lisakaalu kaasa vedida - omalgi üksjagu kaalukas kere, mida ülesmäge punnida!
pusa ajasin küll pärast esimest tõusu jälle maha, aga suurema osa ennelõunast pidas siiski üsna pilvist ja jahedat [pisut alla 20 kraadi] ilma, mis ilmselt oligi just täpselt see kõige parem võimalikest variantidest. surnd ma sinna oleks, kui pühapäev nii palav oleks olnud kui täna! pisut põleda õnnestus mul niigi.
sõit ise ei olnudki nii raske, kui ma kartnud olin! peamiselt selle tõttu, et osalejaid oli nii pööraselt palju [ligi 30 000], et alatasa tekkinud tõsised ummikud võtsid ikka tõhusalt hoo maha. ning andsid, ühtlasi, hea võimaluse hinge tõmmata - mõnele meist kulus see marjaks :D
lisaks massidele muutis sõitu pisut [aga vaid õige pisut!] kannatlikkust nõudvamaks asjaolu, et suurem osa sõidust tuli läbida ühes igapäevase liiklusega. kohati mattus mõni auto nii sügavale ratturite vahele, et neil seal sees võis ikka tegu olla, et üldse aru saada, kus suunas liikuda!
igatahes, hirmus vahva oli! esimene kolmandik ning sellega enamik tõusudest ja ummikutest selja taha jäänud, oli sõit juba hästi nauditav. ettevaatlik pidi küll olema, isegi väga, sest teisi rattureid oli pea kogu marsruudi vältel nii ees, kõrval kui taga. lisaks paarile päris jõhkrale tõusule tuli ju läbida ka üpris järske ja pikki langusi.
ühel väga järsul, pikal ja pimedal [kes inglismaal ringi sõitnud, on ehk tähele pannud siinseid "rohelisi tunneleid"] langusel, kus kiirus ikka kenakesi numbreid ette keris, kukkus üks teistest möödasõitu üritanud, ent teeäärsesse rägastikku takerdunud rattur vaat et minu kõrval ikka väga koledasti. ja siis kohe ka tema taga peatuda proovinud rattur. väga-väga jõhker vaatepilt! see õnnetus, aga veel mõned teisedki, mida teel nägin, sundisid mind ennast ikka väga ettevaatlikuks.
pisut ette rutates, need kaks õnnetult kukkunud noormeest pääsesid mõlemad eluga, nii palju ma tean. nii hästi ei läinud, paraku, ühel teisel ratturil, kel pikimal ja raskeimal tõusul retke lõpus, vaid mõni miil enne brightonit ditchling beaconist üles rühtides, süda üles ütles. kurb, aga ka pisut irooniline, et südamefondi heategevuslikul rattasõidul osaleja infarkti tagajärjel sureb. pigem, muidugi, kurb.
see juhtus ilmselt õige pisut pärast seda, kui mina ditchling beaconist üles paterdanud olin, sest sellest, et kõik see mägi mingi suure õnnetuse pärast kinni on pandud ja tuhanded inimesed pikalt-pikalt sõidu jätkamist oodata said, kuulsin alles pärast finišijoont.
aga tagasi sinna, kuhu ennemalt jäin - pärast esimest kolmandikku läks tee peamiselt kergelt allamäge, vaated ümberringi muutusid aga üha nauditavamaks. tõesti mõnus oli sõita! püüdsin ikka kenasti kõik aeg oma magusat spordijooki kulistada ja kaasa varutud rosinaid ja kuivatatud aprikoose mugistada, et energiavarud päris kuivale ei jääks.
kuni tolle viimase ja üsna raske tõusuni, püsisin südikalt sabas seitsmel tiimikaaslasel, kelle pihta arvasin, et nad kõik juba stardis silmist kaotan. ei kaotanud! ok, et tegemist ei olnud võistlusega, ei ladunud nemadki ilmselt päris kõike letti, vaid pigem nautisid ühiselt kulgemist.
see viimane tõus siis... selle ma lihtalt vantsisin üles, ratast käekõrval lükates, ja ei ole isegi häbi tunnistada! see oli tõesti raske tõus, mille, jällegi, tegi raskemaks see, et põhimass üles kõndis. ratta seljas mäe vallutajatel oli omajagu tegu, et kõndijatest mööda saada ning lärmi tehti sel teemal kõvasti. minu respekt kõigile, kes ditchling beaconi rattal vallutasid!
mäe otsas, aga, oli ilus! kaunis inglise künklik maastik ja voogavad moonipõllud! et mul kalli kolleegi pisike fotokas kaasas, kaldusin korraks teemast kõrvale, tunnistan! :)
lõpuks ikka veeresin sealt mäest alla, sain veel pikalt brightonis fooride taga ummikutes ja siis pool tunnikest ka finiši sabas passida ning pandigi medal kaela! vägev!
päris kell pool 8 me ei startinud ja kuskil poole 3 paiku olin finišis, nii et pisut alla 7 tunni ilmselt tuli kokku, aga väga täpselt kahjuks ei teagi...
finišis juba ootas kallis kaasa, kes mind varsti ka ilusti koju tagasi tõi. paljud teised, kes tellitud bussiga tagasi tulid, said veel päris pikalt tolle infarkti saanud ratturi taha kinni jäänud viimaseid tulijaid oodata...
sõnaga - pääsesin kergelt! kerge lihaspaanika ning päikesepõletus kätel ja tol õhtul pärast sõitu ei jaksanud küll ühtki juppi liigutada ja kustusin juba pisut pärast kaheksat, aga järgmisel päeval olin jälle täitsa tavapärases korras :)
et siis - teinekordki! ma ei ole küll päris veendunud, et just seda sõitu veel kord teha tuleks, heategevuslikke rattaretki on nii palju teisigi - võib ju ka mõne vähem populaarse sõidu valida, aga ütlemata vahva oli küll!
rõõmu teeb ka suur toetus meie ettevõtmisele - oleme briti südamefondile juba üle 5000 naela kogunud, mis on ju igati kenakene summa. suur-suur aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele! minu jaoks isiklikult, muide, oli abisaaja veel eriti läbimõeldult valitud - isa mälestuseks võib ju pisut pingutada. mitte, et ma mõne teise ülla eesmärgi nimel midagi samaväärset ei teeks - ei välista mitte!
huvitav, kui palju eestlasi veel sel pühapäeval rattaga londonist brightonisse sõitis? teab keegi kedagi, kes teaks kedagi, kes tänavu [või üldse millaski] L2B kaasa teinud on?
thousands join in london to brighton bike ride [bbc]
thousands saddle up for charity bike ride [telegraph]
husband lines wife's bike race route with banners in desperate bid to save marriage [daily mail]
man, 48, dies after london to brighton cycle ride [bbc]
cyclist, 48, dies after collapsing during london to brighton bike ride [daily mail]
18. juuni 2010
15. juuni 2010
100 miili ratta seljas
ratta sain eelmise esmaspäeva varahommikul kätte, aga tühjade kummidega. pump meil isegi juhtus olema, aga sellele rattale too pump ei juhtunud istuma. hiljem, pärast käiku rattapoodi, selgus, et ei ole pumbal häda kedagist, tuleb ainult üks jubin teisipidi otsa keerata.
eelmisel teisipäeval siis tegin esimesed kümmekond miili. esimesed kolm neist olid küll hirmus rasked! kas ma juba mainisin, et ma ei ole mõned head aastaid ei rattaga sõitnud ega muud trenni teinud? bussi peale jooksnud teinekord, aga see vist ei lähe päris arvesse?
noh, kolmapäeva ja neljapäeva õhtul sõitsin siis veel rattaga. nii 10 miili päevas olen ikka proovinud teha. reede oli mul töölt vaba päev - võtsin kätte ja sõitsin wimbledoni parki ja tagasi - 20 miili. laupäeval olid teised plaanid ja ratta selga ei jõudnudki - puhkasin pisut sabakonti.
pühapäeval tõi meesuke omale ka ratta ja sõitsime koos richmond parki, pisut seal [see on hirmus suur] ja tagasi. 30 miili! meesuke oli küll õhtuks üsna kutupiilu, aga väga muljetavaldav mu meelest kohe esimese sõiduga 30 miili visata! ilma rattapükste ja kinnasteta, sealjuures. mõni ime, et siit ja sealt hellaks kiskus!
nii, eile oli esmaspäv. eile ma sõitsin esimest korda rattaga tööle ja tagasi, kokku ligi 20 miili. polnudki väga hullu! homme lähen jälle, ja siis ülehomme ka :)
et suurema osa "trennist" olen sõtkunud londoni linnatänavaid ja kõike ülejäänud maailma ei olegi vahepeal kinni pandud, olen nüüdseks londoni liikusega jalgratturi vaatenurgast täitsa kenasti kohanenud. see on minu jaoks suur kergendus, sest esiti oli juba mõte rattaga siinses liikluses osaleda mulle ikka kole hirmutav. ei ole tegelikult põhjust karta, tuleb lihtsalt tähelepanelik ja ettevaatlik olla ning oma kavatsusi selgelt väljendada.
tänase vaba päeva pühendasin rattahooldusele ja veel viimaste tarvilike jubinate hankimisele. rattas on nüüd hirmus hea ja veereb veel paremini kui enne :) lähengi kohe ja viskan lisaks rattahooldusesse ja tagasi sõidetud kuuele miilile veel ühe kümnemiilise tiiru ka.
enesetunne on seni küll hirmus hea olnud ja ma juba usun, et vast saan ka eelseisva 54 miiliga hakkama. eks kerge lihaspaanika käib ikka asja juurde, aga ei midagi traagilist. küll aga on oma otsa leidud mõned putukad, kes paha aimamata mulle kurku koperdanud on.
ja rattapükstest pean ma sulle rääkima! rattapüksid pääsevad ilma igasuguse kahtluseta elu parima ostu kandidaatide nimekirja! kindad on samuti suureks abiks - kui suureks, sain aru alles eile, kui tööle ja tagasi kinnasteta sõitsin.
aga ennekõike tahtsin ma ikkagi kuulutada, et olen nüüd selle viimase nädala jooksul juba 100 miili läbi sõitnud! kohe uhke tunne on! nüüd ei olegi muud, kui nii hoida ja siis pühapäeval need 54 miili londonist brightonisse kah ära visata.
ps: raha briti südamefondile saab endiselt ära anda seal.
7. juuni 2010
6. juuni 2010
4. juuni 2010
london to brighton. by bike.
stop laughing, i'm dead serious!
ma ei ole nii neli-viis aastat õieti ratta selga saanud. ei ole üldse suuremat trenni teinud, kui nüüd jõhkralt aus olla. on hirm küll, igati õigustatud hirm, ma leian. eelkõige loodan ma, et mootor ikka lõpuni põksub, mitte ei tahaks katkestada. kus siis selle häbi ots!
aga! kui nüüd kõik ikka kenasti kulgeb, siis on mul lootust juba pühapäeval taas oma eestisse maha jäänud jalgrattaga kohtuda ja ägeda trenniga algust teha. pea kaks nädalat on aega tagumendil sadulaga sõbraks saada! võtsin lausa töölt mõned päevad vabaks, et ka nädala sees pikemaid sõite teha.
pool eesmärgiks püstitatud summast briti südamefondile on meil juba ilusti koos, aga see teine pool... see teine pool alles tahab meie juurde tulla :) igatahes, ei taha mina mitte, et keegi ennast nüüd milleksi kohustatuna tunneks! teisalt, igasugune toetus oleks abiks ikka ja saab tänuga vastu võetud.
kõik soovijad saavad raha ära anda meie fundraising saidil. oleks ju igavesti vahva, kui sinna ka mõni eestikeelne kommentaar tekiks :)
hoitagu siis pöidlaid ja varbaid ja kõigile kaasaelajatele suur aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)
