kellad hellad...

ülipüüdlikud inimesed ajavad mind teinekord lihtsalt marru! võtaks vabalt natuke? mkm. eiii! on ju vaja riisuda neid lehti! igajumala päev! mhmh, minu kodutänaval [kodu tänaval] on sellised! ei ühtegi lehte, ei ühtegi lehte.... toobeee, ma ütlen! läbi lehtede sahistamine on ju sügise kõikse magusam komm! sügis ei puista komme just kamaluga, eksju. [onju, eksju on etem kui onju?] naudiks siis neid natukseid?

eiei, ma igati pooldan puhtust ja korda ja lehti tuleb ikka ka riisuda, aga ootaks sellega natuke? kuni need [praegu veel ilusad kollased ja punased] lehed koledaks pruuniks mäsuks on saanud? veel ei ole ju? sest see sügis, see on lihtsalt jumalik [peamiselt kuiv ja päikesepaisteline siis]!

õnneks jääb mu marsruudile ikka lohakamaid lapsi ka. päris ilma lehesahinata ma nüüd ei ole jäänud :) oii, ma armastan seda! ja siis veel kirikukellade löömist armastan. kristluse poolt ega vastu ei ole mul midagi. või ei, ikka on. poolt ja vastu ka. aga see pole see... kellahelin, mis tavapärast igavat linnamüra lõhestab, on nagu üks hea muusikapala sky plusis mängitava kräpi vahele. üllatav. südantsoojendav :)