seagulls screaming their hearts out

mul elab siin kodutänavas kaks kajakat. ei teagi, kus nende pesa on või kas neil seda üldse on, igastahes patseerivad nad kõik aeg ülimalt üleolevalt mööda tänavat ning hirmutavad väikseid lapsi ja vöödilisi kasse. autode peal poosetavad kah.

ära need rajakad kajakad ka ei lähe, sest üks lollakas vanamutt kõrvalmajast toidab neid igajumalapäev kalaga. ta ilmselt ostab spetsiaalselt kajakate jaoks kala. turult. ja siis loobib neid räääbiseid [või mis nad on] teiselt korruselt alla tänavale. kajakad on rahul. mina mitteniiväga.

muidu lindude vastu ei ole mul midagi ja ega need kaks ka mind nii hirmsasti ei sega. ma isegi ei karda neid... väga. aga kõrid on neil kõvad. mõnikord ei lase nad mul magada. kui sa tahad mind marru ajada, siis ära lase mul magada.

ehk et eriti pikalt ma nutta ei tihuks, kui nad kuskile kaugele ära koliks. aga nad ei viitsi, ma ju tean. ma nende asemel ka ei viitsiks.