kui ma hommikul mingi poole kuue aegu tartust tagasi jõudsin, olid mõned oma päevatoimetustega juba alustanud. üks vanamees riisus kollaseid lehti ja teine oli peadpidi rohelises prügikastis... aga see pole see.
tahtsin ju hoopis rääkida, kuidas need öised pikad sõidud mu kõikselemmikumad on. ei ole vist mõtet seletada, kui mõnusalt olematu liiklus on tartu-tallinna teel nii kella nelja ajal öösel, seda teab igaüks, kes teinekord oma sõiduga hilja peale on jäänud... halvad küljed on sellel asjal ka, nt surnuks sõidetud kits keset teed või rebane [ka surnud] teeperves... aga head on ikka koormate kaupa rohkem! eriti see suur süütu näoga täiskuu keset siravat tähtedemerd. tema võidab su südame kohemaid igakell!
veel enne minekut teed kaks tassi kohvi. siis autos lükkad mõne kõikselemmikuma plaadi sinna pilusse, kuhu plaadid käivad, keerad volüümi põhja [või peaaegu] ja siis.. noh, tead ju küll. üks mu väike õde [kes ilmselgelt veel üldse ei tea, mis talle hea on] hakkab alati naerust turtsuma selle koha peal, kus ma tolle staariga, kes parasjagu laulab, kampa löön. teised kaassõitjad jätavad tavaliselt oma arvamuse enda teada. õnneks. muidu mul vist hakkaks häbi ka. aga... ei saa ju kuulata muusikat ilma kaasa laulmata!
siis ma küll korraks kohmetun, kui pardalviibiv helimees taskupõhjast kõrvatropid välja otsib ja neid ka häbe[ne]matult kasutab. tegelikult [terve sõna kirjutasin välja!] on see igati mõistetav. sest [mõtle ise!] kui sa oled helimees, siis on kuulmisorganid sinu kõikse kallim vara ja neid tuleb eriti arukalt säästa igasugusest ülearusest mürast. täiesti arusaadav. õnneks ei pea mina oma pisikest peakest sellega vaevama. kuulangi ennast kurdiks, ei, natuke kurdimaks, kui süda lustib!
tartus juhtus igast naljakaid asju. nagu tartus [ja mujal ka] ikka juhtub. kõigepealt need hullumeelsed naeruhood. ja siis ülimalt vinge mosh. rahvast oli pigem vähe [või õigemini suurem osa vaatas suurte hämmeldust ja õudu väljendavate silmadega kaugelt eemalt pealt], aga need kes olid, olid kõiksenunnumad! [heh, nunnu on mingi täiesti vältimatu sõna täna ja eile ja kõik aeg.]
üks pilt ühest nunnust poisist ikka ka. mhmh, siin on juba olnud mingi mitumiljon pilti temast ja need kõik on üsna ühesugused, aga mind see ei morjenda mitte üks raas. sander on ju jäätis. on ju?
oki. poolteist tundi õndsat und on [minu eas!] ilmselgelt vähevõitu.
*poeb tuttu ära*
19. okt 2005
press play just to hear it loud
and then feel it louder
scream out and keep moving on
postitas iir @ 09:44
sildid: eesti, muusik, slide-fifty, tartu
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 kommentaari:
Postita kommentaar