if i was in world war two they'd call me spitfire

the prodigy, minu noorpõlvearmastus, @ saku suurhall :)
their law - the singles 1990-2005

aje. kõikse kõvem disko, kus ma sussi sahistanud olen. võib vast niiviisi tituleerida küll. groovy! :)

soojendusbänd amatol moskvast mulle suuremat naha alla ei pugenud. vaese mehe prodigy, arvas keegi. nikutan pead [nii nõustumise märgiks]. muusika oli suht sama teema selle vahega, et puudus see jõulisus, see kaasakiskuv "miski"... ja vokalistiks oli neil mingi hale ja eemaletõukav tüüp [halb, väga halb! laulja käib ike kõikse nummikam, eriti veel siis, kui bassisti bändis ollagi ei ole!], häiris oma kraaksumisega mu meelerahu kõik aeg... mitte, et ma prodigy kontserdile meelerahu otsima oleks läinud, aga miskit muud see kergemuusikakollektiiv ka ei pakkunud...

the prodigy, seevastu, oli hoopis teine tera. rahvas saadi peost sööma juba esimeste helidega. rispeekt. särtsu ja mürtsu ja värvilist valgust rohkem kui rubla eest. meeldis küll :)

see kõige neegrim neist, maxim, vist müksas mind kergelt. või tegi seda üks ta turvadest. ta käis korra saalile tiiru peale ja ma jäin talle täpselt jalgu miskipärast. selja tagant lähenes ka teine, ei taibanud ma ohtu aimata ega eest ära tõmmata... igastahes. ma nüüd igaks juhuks ei pese ennast enam. kunagi :D