strawberry fields forever

võta või linti linti! oli kõik, mida üks kallis kolleeg pärast minu mõningast küsitlemist ja ebastandardsete vastuste saamist ohata oskas. selline uskumatu jamps. kui mu enda juttu mulle mõne kuu pärast ette mängida, imestaksin ise ka, arvas ta. või ehk naeraksin. või nutaks.

minu meelest on see üks väärt idee! siia salvestatud tema saab.

eestis on ilus elada. tõesti on! minule on siin väga meeldinud. meie kaunis loodus, meie imelised aastaajad [jah, ilus aeg jääb teinekord üürikeseks, aga on seda hinnalisem!], meie armsad inimesed [kes juba ise ka usuvad, et nad külmad ja hoolimatud on, ning vapralt sellele stereotüübile vastavalt käituda püüavad, ent vahel siiski libastuvad ning oma hingesoojusega üllatavad]...

eesti on eesti – oma ja armas, nüüd ja alati. ent siit edasi hakkavad tripi silti kandma muu hulgas need postitused, milles tuleb juttu meie reisidest eestisse. teen eesti tarvis suisa eraldi sildi.

jah, oleme otsustanud vahetada kodumaad. et miks? aga miks mitte? oleme abikaasaga ühiselt jõudnud arusaamisele, et tegelikult ei sunni miski meid justnimelt eestis elama.

kinnisvarast oleme me priid. kohustused on minimaalsed. tööd tehakse kõigis maailma nurkades, nii uskumatu kui see ka pole. isegi lapsed ei ole teistes riikides veel päris ära keelatud [kui nad ükskord tõesti tulema peaksid].

oleme kõrvale pannud pisut krabisevat, et mõned järgnevad kuud võiks veeta mureta [vähemalt rahamureta]. see raha saab küll peatselt otsa - siis oleme tõenäoliselt sunnitud leidma mõne sellise tegevuse, mis hinge sees hoida aitaks. seni keeldun ma kategooriliselt igasugustest töise suunitlusega mõtetest.

minult küsitakse ikka ja jälle, et mida ma siis tegema hakkan. võin sullegi ausalt öelda – ei tea. esialgse lillelise stsenaariumi kohaselt ootab mind ees mandariinikorjaja paljulubav karjäär ning kallis abikaasa hakkab kuulsaks kirjanikuks. idüll ju?

sõpru-sugulasi ootame pikkade silmadega külla ja plaanime isegi edaspidi maarjamaa mulda oma jalakeste puudutusega austada.

miks siis mitte mekkida, kuidas maitseks elu kusagil mujal?

lahkume eestist veebruari keskpaigas – see on vähem kui kuu aja pärast. võtame kaasa nii palju tavaari, kui autosse mahutada suudame, ja lihtsalt sõidame. pärastpoole ehk laseme endale veel üht-teist posti teel järele saata. kui juba on aadress, kuhu saata.

kõigepealt suundume berliini, kus teeme esimese vahepeatuse. seejärel külastame amsterdami. siis pariis. põikame läbi andorrast. ehk veel kusagilt. ja siis ootab meid juba hispaania päikeserannik, kus vaatame üle mõned ahvatlevamad pakkumised, valime välja endale meelepärase elukoha ning seame end sisse.

kui kauaks - ei tea. näis, kuidas meeldib. kui meeldib hästi, siis eluks. kui hakkab mujal veelgi rohkem meeldima, siis liigume edasi. kui jõuame äratundmisele, et eesti meile siiski ainus sobiv elukoht on, tuleme tagasi. ei välista [miks peaks?], kuid praegused plaanid seda ette ei näe.

millest me loobume? paljust ja ei millestki. kõik selle kola, mis me kumbki elu jooksul kokku krabanud oleme [taevas tänatud, nii palju seda nüüd ka ei ole], jätame suures osas maha. kaasa võtame ainult kõige tähtsama. ei tea veel, mida, ei olegi põhjalisemalt mõelnud.

inimesed. kindlasti on neid, kes meie elust nüüd jäädavalt kaovad. loodetavasti leidub ka neid, kes jäävad. tõenäoliselt leiame teel uusi sõpru. ent see tsükkel teeb oma ringe niiehknii - erilisel määral sõltumata sellest, kas elame eestis või mõnes teises riigis. inimesed ikka tulevad ja lähevad. mõned neist jäävad. see on loomulik.

eesti aastaajad - ma armastan neid! aga sel aastal ei oota meid eesti kevad, ei suvi ega sügis. kõige selle asemel saame nautida hispaania kevadet, suve ja sügist - küllap on needki imelised. ning loodetavasti saame osa eesti talvest, kui järgmiste jõulude aegu eestisse külla tuleme.

sellest minekust saab küll üks seiklus, kuna meil tuleb suverehvide abil soojale maale jõuda. ma kõigest hingest loodan, et meie teed veebruari keskpaigas vähemalt lumevabad on. kõige halvemini valitud aeg selliste lootuste hellitamiseks, aga eks see eesti talv ole viimasel ajal nagu on...

abikaasa on juba vaba ja minul jäänud veel nädalike tööl käia - minu viimane tööpäev on järgmisel neljapäeval, 31. jaanuaril. töö juures küsitakse aina uuesti - kas ma juba ümber mõtlema ei hakka, veel on ju võimalus! ei ma mõtle, ütlen siis jälle. miks peaks? inimesed on asustanud kõiksugu veidraid kohti. näe - isegi eestis elatakse, kõigele vaatamata. miks ei võiks siis meie elada päikeserannikul?

kõigist reaktsioonidest kõige enam olemegi põrkunud murega selle pärast, kas ja kuidas me endid elatada suudame, kas ikka tööd leiame... tüüpilised eestlased? olen nõus, et töö on suur ja oluline osa meie kõigi elust, aga see ei ole ometi kõik?

jah, võib öelda, et me ei tea päriselt, mida teeme. jah, me ei oska päris hästi ette kujutada, mis meid ees ootab. ei ole meil teab mis kindlapiirilisi plaane ega midagi. aga küllap aeg seda meile ütleb, oli see siis nüüd õige otsus või jaa.

esimestel külalistel on juba lennukipiletid soolas. millises hurmavas kohas neid vastu võetakse, ei ole täna veel selge, aga küllap selleks ajaks ikka on. loodetavasti.

selle kõigega seoses saab siinne blog lõpuks ometi ka väikese mõtte ja sisu ja eesmärgi. või siis hääbub ta sootuks. ei tea! küll aeg ütleb :)


the beatles - strawberry fields forever