and the pain is starting to slip away, hey hey

ja vesi sai. eile. meie elamisse. enne teda nimelt suuremat ei olnud [natuke nirises]. kaks nädalit.

kui sa oled nii kaua pidanud üsna ilma veeta läbi ajama, oskad sa seda hindamatut luksust [mõnda aega] taas vääriliselt hinnata. mõnusa survega vulisev vesi teeb lausa õnnelikuks. me kilkasime siin eile ikka omajagu :D

sellele ülevoolavale rõõmule eelnes muidugi kaks nädalit täis abitust. see, et sul vett ei ole, ei koti siin mitte kedagi. töömehed käivad hommikuti, jauravad ja tillivad natuke, kaevavad veel ühe augu, ning siis - ennäe! - sõidab oma vääramatu jõuga [nagu tank, tõesõna!] sisse siesta.

pärast kella ühte ei kasva enam muru ka. õigupoolest ei kasva ta küll juba ammu, ei enne ega pärast siesta algust, sest viimati sadas siin kevadel, aga mitte sellest.

siesta on üks kohutavalt väsitav ettevõtmine. selle üle elanutel pole enam kellelgi niipalju jaksu üle, et veel mingi tööga rassida. ja üldse - milleks on meile antud homne päev? mañana!

järgmisel hommikul [musklid kohe krigisevad suurest tööhimust!] tehakse veel üks jupike parkla betooni pisemateks tükkideks ja tõstetakse ühest kohast teise. siis jauratakse ja tillitakse kuni - oih! - ongi jälle käes siesta aeg!

tegelikult mulle meeldiks päris hästi elada nagu hispaanlane - teha tööd nii vähe kui võimalik ja nautida elu nii palju kui ainult auru on. leppides asjaoluga, et esimest neist kahest elutõest aeg-ajalt ka sinu vastu kasutatakse. mis teha - kui selline eluviis on nii laialt viljeldav nagu siin, siis juhtub seda paratamatult kõigiga.

aga hei, meil on täna vesi ja elu ilus :)

parkla näeb aga välja selline:



ma igatsen vihma. neid sõnu siia tippides mõistan ma suurepäraselt, et selle päevaraamatu lugejate seas ei ole just palju neid, kes oskaksid suhestuda, aga... ma nii igatsen vihma.


goldfrapp - a&e