we could flood the streets with love or light or heat whatever

öösel, enne uinumist, mõtisklesin ma põgusalt selle üle, kuidas üks otsus, üks samm, võib inimest natuke muuta.

siinkohal räägin ma küll ainult ühest täiesti vabatahtlikust elu ümberkorraldusest, ma isegi ei taha mõelda kõigi nende asjade peale, mis võivad juhtuda inimese tahtest sõltumata, ja teda ometi sügavalt muuta. sellistele asjadele mõtlemine ei aita neid ära hoida.

minul on siiani hästi läinud, elu on mind omajagu hellitanud. kõigist senistest valusatest laksudest [loomulikult on neid olnud] olen toibunud, ükski neist ei ole mind päriselt murdnud.

tulles tagasi selle juurde, mida ma siinses sumedas vahemere öös mõtlesin - ma mõtlesin, kuidas eestist lahkumine on mind muutnud. mitte põhiolemuslikku mind, mitte oluliselt, aga pisut siiski.

loomulikult ei ole eesti iseenesest kuidagi kammitsev - ei maksa loota, et jalga üle piiri asetades kohe kõik hea ühes inimeses vallandub :D kohal ei ole siin tähtsust. see oli lahti rebimine ja loobumine teadaolevast ja turvalisest. sukeldumine tundmatusse.

varem valdas mind enne järjekordset väiksemat või suuremat sukeldumist tundmatusse muu hulgas ka hirm. enam mitte. võib-olla oligi see kaalukam muutus - et erinevad väikesed loobumised koondusid üheks piisavalt suureks - selliseks, mis on suuteline hirmu piire kaugemale nihutama. või ehk sai lihtsalt hirmu hajumiseks vajalik hüpete arv ületatud. ma ei tea.

aga ma tunnen, et olen tänu sellele isiksusena arenenud, oma maailma avardanud. pärast seda ühte sammu, mis oli väike inimkonnale, aga suur mulle, if you will, ja mille astumine nõudis ka natuke julgust, ei ole minus enam erilist hirmu muutuste ees.

iga järgmine suur samm on nüüd lihtsam astuda. ta toob endaga endiselt tunnete tormi, vähemalt praegu veel, ma võin kinnitada, aga sellest puudub üks halvav komponent - hirm. ootusärevus, põnevus, kannatamatus ja teised toredad on seegi kord saanud tulla, aga neid on ainult rõõm jälle näha, nemad ei hoia sind tagasi, vastupidi - nad viivad edasi, nad annavad tiivad.

ma ei vaja enam seda tagalat, mingit kindlat kohta või riiki. minus endas on kõik see, mida ma edaspidiseks kindlasti vajan, olemas. olen enesekindlam kui iial enne. ma olen küll alati arvanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, aga nüüd ma usun, et kõik on vaid kättevõtmise asi.

olen jälle natuke vabam kui varem.


mgmt - the youth