minu andaluusia

kunagi igiammu, kui veel sellist mõtetki ei olnud, et nerjast kuskile mujale minna võiks või saaks üldse, alustasin ma kahe nimekirja koostamist - mis mulle andaluusias meeldib ja mis mitte. viimane jäi küll õite napiks, aga postitan nad nüüd ikkagi ära, niipaljukest kui seda on.


mulle meeldib:

• päike! päike-päike-päike! ei vaja vist rohkem kommentaare? ok, üks siiski on - see viimane oli mu senise elu pikim, palavaim, ja päikeselisim suvi :)


• inimesed! nad on siin valdavalt heatujulised, sõbralikud, abivalmid, avalad ja väärikad, aga ka väga tolerantsed. nad armastavad oma kultuuri ja hoiavad traditsioone elus.


• pidustused! neid on ohtralt, nad on enamasti pikkadest traditsioonidest kantud [aga ka uusi ettekäändeid leiutatakse agaralt] ning neid võetakse tõsiselt - hommikuni tantsimine see on iga siinse linna ja linnakese rahva au- ja südameasi. kõik osalevad suure entusiasmi ja rõõmuga.


• ilutulestikud! ilma taevase tuleta ei möödu siin ükski tähistamist väärt päev. aga mina - ma armastan ilutulestikku!


• inimestele meeldib, kui neid pildistatakse - nad poseerivad väga hea meelega, tihti omal initsiatiivil. vähe sellest - nad sätivad ka oma lapsed objektiivi ette ritta. eestlased üldiselt ei luba võõrast fotograafi enda laste lähedalegi.


• värvid! andaluuslased ümbritsevad end värvidega, kõikide kõige eredamatega kõige enam. sealjuures on neil suurepärane maitse - nad on enese kaunistamises julged, ent stiilsed.


• vein! see on siin odav ja seda on siin palju. palju rohkem ei oskagi elult tahta, ega ju? :)


• hakkliha! see on siin lausa taevalik, suussulav! kui eestis lähevad hakklihasse jäägid, siis siin on hakkliha ikka liha. kusjuures, nn kodune hakkliha [pool siga, teine veist], mu lemmik, on siin vähem rasvane kui puhas veisehakkliha.


• tortilla de patatas! minust on ootamatult saanud tortillasõber.


• paella! ma ei tea, kuidas see juhtus, aga olen ka paella de mariscot andunult armastama kukkunud.

mulle ei meeldi:

• see, kuidas siin tööd tehakse. õigem oleks seda küll eitavas vormis väljendada. ent sealsamas mõtisklen ma endamisi, et kes teab - ehk on nende stiil hoopis see õige? rõõmutu töörühmamine, oma perekonna ja igasuguse eraelu, aga ka tervise ohvriks toomine, nagu eestis kombeks, ei ole ka just minu ettekujutus sellest, kuidas oleks õige tööd teha. pigem siis juba tõesti nii nagu siin kombeks - liigutatakse ennast just nii palju kui ilmtingimata vaja on ja mitte grammigi rohkem!