my love affair with the moon [vol 1]

plaza de toros de la malagueta

málaga härjavõitlusareen

casa verdiales

mõned mälupildid siinsest kodust

el capistrano playa

kuu kaadris

viimane valgus

we could flood the streets with love or light or heat whatever

öösel, enne uinumist, mõtisklesin ma põgusalt selle üle, kuidas üks otsus, üks samm, võib inimest natuke muuta.

siinkohal räägin ma küll ainult ühest täiesti vabatahtlikust elu ümberkorraldusest, ma isegi ei taha mõelda kõigi nende asjade peale, mis võivad juhtuda inimese tahtest sõltumata, ja teda ometi sügavalt muuta. sellistele asjadele mõtlemine ei aita neid ära hoida.

minul on siiani hästi läinud, elu on mind omajagu hellitanud. kõigist senistest valusatest laksudest [loomulikult on neid olnud] olen toibunud, ükski neist ei ole mind päriselt murdnud.

tulles tagasi selle juurde, mida ma siinses sumedas vahemere öös mõtlesin - ma mõtlesin, kuidas eestist lahkumine on mind muutnud. mitte põhiolemuslikku mind, mitte oluliselt, aga pisut siiski.

loomulikult ei ole eesti iseenesest kuidagi kammitsev - ei maksa loota, et jalga üle piiri asetades kohe kõik hea ühes inimeses vallandub :D kohal ei ole siin tähtsust. see oli lahti rebimine ja loobumine teadaolevast ja turvalisest. sukeldumine tundmatusse.

varem valdas mind enne järjekordset väiksemat või suuremat sukeldumist tundmatusse muu hulgas ka hirm. enam mitte. võib-olla oligi see kaalukam muutus - et erinevad väikesed loobumised koondusid üheks piisavalt suureks - selliseks, mis on suuteline hirmu piire kaugemale nihutama. või ehk sai lihtsalt hirmu hajumiseks vajalik hüpete arv ületatud. ma ei tea.

aga ma tunnen, et olen tänu sellele isiksusena arenenud, oma maailma avardanud. pärast seda ühte sammu, mis oli väike inimkonnale, aga suur mulle, if you will, ja mille astumine nõudis ka natuke julgust, ei ole minus enam erilist hirmu muutuste ees.

iga järgmine suur samm on nüüd lihtsam astuda. ta toob endaga endiselt tunnete tormi, vähemalt praegu veel, ma võin kinnitada, aga sellest puudub üks halvav komponent - hirm. ootusärevus, põnevus, kannatamatus ja teised toredad on seegi kord saanud tulla, aga neid on ainult rõõm jälle näha, nemad ei hoia sind tagasi, vastupidi - nad viivad edasi, nad annavad tiivad.

ma ei vaja enam seda tagalat, mingit kindlat kohta või riiki. minus endas on kõik see, mida ma edaspidiseks kindlasti vajan, olemas. olen enesekindlam kui iial enne. ma olen küll alati arvanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, aga nüüd ma usun, et kõik on vaid kättevõtmise asi.

olen jälle natuke vabam kui varem.


mgmt - the youth

and after all this, won't you give me a smile?

täna ei eruta mind algavad olümpiamängud, mind erutab üks palju isiklikumat laadi sündmus, mis peagi toimuma saab. seda käivitav otsus on sündinud.

taas kord tuleb mul alustada sellest, kui väga mulle siin, hispaania päikeserannikul, elada meeldib. väga meeldib! hispaania on üks uskumatult äge koht! aga. meil on aeg jälle minna. õigemini, see aeg tuleb. umbes kahe kuu pärast.

meid ootab london. miks? aga miks mitte? :D

sest vaadake, ma armastan londonit. oleme seal käinud vaid korra, põgusalt, aga tol korral ma sellesse linna ka armusin. mõelda, kui romantiline - esimesest pilgust. kui nüüd pool aastat tagasi vaadata, siis nii läks ka nerjaga.

ma ei tea, kas mulle on määratud pikalt elada neis linnades, mida ma armastan... küll aga tean ma seda, et siin olen ma olnud õnnelik. usun, et olen ka londonis. sest ma ei usu hetkekski, et kohal selles asjas kuigi palju sõnaõigust oleks :D

siia jõudes oli meil küll kindel plaan jääda. noh, kauemaks. tegelikult - ega ei tahagi siit ära. tahame londonisse. ei, need ei ole üks ja seesama asi :D

kahju on lahkuda. nerja sai meile väga armsaks. see on võrratult kaunis paik! aga me lohutame ennast sellega, et saame siia ju ikka tagasi tulla, kas siis lühemaks või pikemaks ajaks.

kui ma tookord londonis mõtlesin, et seal on liiga külm, siis nüüd mõtlen ma, et siin on liiga palav :D nüüd näib london isegi mõnevõrra loogilisem kui hispaania. ehkki siin on nii uskumatult mõnus. london oleks loogilisem.

nii et tegelikult - mitte miski minus ei ole selle vastu, et londonis elada. olen siin omajagu kiljunud ja keksinud ja tantsinud [ma kõiki tegevusi loetlema ei hakka] suurest ootusärevusest :D london! ma ei jõua ära oodata!

meie minekul on muidugi ka praktilisi põhjuseid. esiteks [ja ainumaks, vististi], töö. siinne tööturg ja londoni oma on meie personaalsest vaatevinklist nähtuna sama sarnased kui siga ja kägu.

eks oleme ka ise olnud laisad - valdame tänaseks hispaania keelt vaid algtasemel - see seab palju piire. teisalt - nii väikeses kohas nagu nerja, on vähegi mõistlikku, saati siis veel midagi erialast, ikka üsna keeruline leida.

aga meie! meie oleme siin nüüd pool aastat peesitanud ja peesitame [kogu raha eest :D] veel paar kuud. ent vaim on valmis ja kõik kohad sügelevad - hea meelega asuks jälle tööd rabama. mitte midagi lihtsat, midagi proovilepanevat eelistaks hoopis.

alternatiiv oleks vahetada nerja mõne teise - mõne suurema - linna vastu, ja see linn võiks ju asuda ka hispaanias. ent keeleprobleem jääb. inglise keel meile tõenäoliselt probleemiks ei kujune.

ja me ikkagi saame oma mitte-nii-sooja-ilma riideid veel kanda! :D

pealegi - elu on ju seiklus, right? me saame minna ja nii me siis lähemegi, sest me tahame. see on üks neist mõtetest, mis ei lähe peast enne, kui see teoks teha.

seega - kui keegi veel tahab võimalust kasutada ja meile siia külla tulla - tulge, aga tulge ruttu :) tulge ja aidake meil hävitada neid veinikoguseid, mis me siia varunud oleme :D


the clash - london calling