iire weblog

need viimased päevad eestis mööduvad nii kiirelt. fast forward. elan nagu filmis või unes, natuke nihkes. see, et me siit ära läheme, näib nii uskumatu. kõik on nii valmis, me ise oleme nii valmis. kas me siis tõesti lähemegi nüüd kohevarsti? kas ikka päriselt või? näpistage mind keegi, palun.

olen püüdnud kõike eestit endasse ahmida. talletada mälupilte, värve ja lõhnu, tundeid ja tähistaevast. sellel, kui hea või halb on parasjagu ilm, ei olegi enam sugugi tähtsust. sest see siin on eesti. üleni. iga ilmaga. ma tahan seda kõike mäletada. kõike üleni.

oleme jalutanud metsas ja mere ääres ja linnades. käisime isegi kumus ja okupatsioonide muuseumis. oleme kallistanud kalleid, keda nüüd kaua ei näe. oleme teinud asju, mida enne lahkumist kindlasti teha tahtsime. ning neid, mida teha tuleb.

kurb on lahkuda. ma ju armastan eestit. ma ju tean, et hakkan seda kõike igatsema. kõigest enam aga kõiki kalleid inimesi. ja ühte kallist kassi.

mul on nüüd unistus - ma tahaks, et ühel päeval oleksid kõik kallid rõõmsasti koos. päikeses, mõnes aias, ühise laua taga. ükskõik, kus, sel polegi tähtsust.

selles hetkes siin on nii kummaline on mõelda, et järgmisel korral siia tulles olen juba pelgalt külaline. küllap olen siis juba teine inimene. küllap näib siis kõik hoopis teistmoodi olevat kui täna.